Politoloog Tõnis Saarts on oma loos “Koroonakriis ja demokraatia tulevik” paljude tõeste seisukohtade kõrval levitanud ohtralt ka propagandistlikku tendentslikkust.
Saarts väidab: “Kriisi alguses püüdsid nii Matteo Salvini Itaalias kui ka Viktor Orban Ungaris näidata, et uue viirushaiguse levitajad on peamiselt välismaalased ja sisserännanud. See jutt ei võtnud aga vedu.”
Sellest, kas ja kuidas ühiskond neis riikides sellistest väidetest vedu võttis, võib erinevate kanalite kajastustest erineva pildi saada. Paraku Eestisse sama pilti üle tuues saab just tõendava pildi: esimese koroonaviiruse positiivse näitaja andis kodumaalt Eestisse tagasi tulnud Iraani sisserännanu, ja põhikolded Võrus ja Saaremaal tekkisid Itaalia võrkpallurite ning nendega kokku puutunud eestlaste kaudu.
“Saabuva majanduskriisi kestel on samuti keeruline väita, et immigrandid võtavad põliselanikelt töökohad ära, saavad teenimatult riigiabi jne. Kannatavad ju kõik, vaatamata rassile, usutunnistusele või rahvusele. Teiseks on peaaegu võimatu näha seost viirushaiguse leviku ning globaalse avatuse vahel,” kirjutab Saarts.
Rumalamat juttu on raske ajada. Kui Eestis on 50 000 töötut ja nende arv kasvab, siis võtab iga siia saabuv või saabunud ukrainlane igalt eestlaselt võimalusi töö saamiseks vähemaks, ja kui see vähene raha, mis kõigil riikidel kriiside ajal on, läheb väärtusi mittetootvatele pagulastele, siis ongi migratsiooni ja avatuse negatiivne mõju tunnetatav.
Väide, et viirushaiguse leviku ja globaalse avatuse vahel pole seost märgata, on selgelt jabur. Juba loogiline mõtlemine ütleb, et maailmas laevade, lennukite ja rongidega ringi saalivate inimestega levib viirus kiiremini. Ega Hiina ilmaasjata pannud seisma rongiliiklust, et 300 miljonit hiinlast 25. jaanuaril alanud Hiina uusaasta puhul kodudesse laiali sõita ei saaks.
“Miks sai rahvusliku suletuse musternäidisest Venemaast kiiresti koroonapuhangu üks epitsenter, aga mitte palju avatumast Saksamaast? Korrelatsioon üleilmastumise määra ning epideemia leviku vahel ei kehti,” väidab Saarts.
Politoloog võiks teada, et Venemaa pole mingi rahvusliku suletuse musternäidis – sinna on kokku tormanud kümned ja sajad tuhanded võõrtöölised Kesk-Aasia riikidest, Ukrainast ja Kaukaasiast, Siber ja Kaug-Ida on täis hiinlasi, kes suhtlevad regulaarselt kodumaaga (kui Hiina-Venemaa piir sealmail suleti, teatasid sellest ametlikult nii Moskva kui Peking).
Ainuüksi Moskvas arvatakse olevat mitu miljonit mitte-venelast, Tadžikistani võõrtöölisi sada tuhat ja ramadaani palvuse ajal võetakse ühispalvusteks staadionid, sest rahvas ei mahu mošeedesse ära. Venemaal pole mingit suletust – Putin laskis jalgpalli MM-i ajaks osavõtjariikide fännid isegi lihtsustatud fänniviisaga sisse, mis tõi ka Eesti piirile kümneid neegreid.
“Kõige edukamalt kriisiga võidelnud lääneriikide esikümnesse kuulub tähelepanuväärselt palju maid, kus valitsusohjad on naiste käes (Saksamaa, Norra, Taani, Island, Uus-Meremaa jt),” väidab Saarts.
Kõigepealt, nende edu pole sugugi nii silmnähtav, ja teiseks, politoloog jätab märkimata, et “huulepulgavalitsusega” Soome pole sugugi edukas ja et Hispaanias on võimul sotsialist Pedro Sancheze valitsus, mida on naiste rohkuse tõttu kutsutud ka feministide valitsuseks – see maa aga on viirusega püstihädas, nagu ka naiste võimualune Rootsi. Saarts on lihtsalt edukad naised välja toonud, teinud üldistuse, ja koroonavõitluses põrunud naised maha vaikinud.
See on ainult osa vaieldavates momentidest, selliseid vasturääkivusi aga leiab Tõnis Saartsi loost tohutult – poliitikateadlase tiitlit see mees küll ei vääri, sest jutt on täiesti ideoloogiast kantud. Kui juba nii vähestes käsitletud punktides pole tõtt näha, siis pole seda ilmselt kusagil.