13. mail 2019 möödub aasta populatsioonigeneetiku Mart Viikmaa lahkumisest meie hulgast ja sel puhul võtab Uute Uudiste kaasautor Tõnis Siim kokku osakese tema elutööst ja ühest põletavast teemast üldse.
“Pärast NSVLi impeeriumi kokkuvarisemist 1991 sisemiste (nomenklatuurisiseste) vastuolude tõttu on EV alates 1. maist 2004 olnud inkorporeeritud rahvuste ja põlisrahvaste suhtes vaenuliku, rahatotalitaristliku-plutokraatliku EU ühiskatla-impeeriumi koosseisu.
EU ühiskatla põhieesmärgiks EU nn konstitutsioonilise lepingu järgi on kaupade, kapitali, teenuste ja tööjõu vaba liikumise tagamine ühiskatla piirides, kusjuures tööjõud-inimesed on praktiliselt võrdsustatud kaubaga.
EU impeeriumimeelsed valitsejad peavad meile täiesti arusaamatutel põhjustel enda suuremateks vaenlasteks rahvusi ja põlisrahvaid. Nende eesmärgiks on põlisrahvasteta (rändrahvastega assimileeritud põlisrahvastega), ümber- ning ülerahvastatud asualadega, europiidideta, rahatotalitaristliku-plutokraatliku EU kui unitaarriigi-impeeriumi ülesehitamine võimalikult lühikese ajaga.
Kuna tegemist on rahvuste ja põlisrahvaste suhtes vaenuliku impeeriumi-ühiskatlaga, siis rahvuste kaotamiseks ja nende rolli ja osatähtsuse minimiseerimiseks on ametlikult lubatud defineerida rahvust läbi rahvuse võrdsustamise kodakondsusega (rahvus = kodakondsusega). Kes defineerib rahvust ja põlisrahvast traditsiooniliselt – ühise päritolu, territooriumi, kultuuri, keele, ajaloo, sarnase psühholoogilise laadi jt etnilise kujunemise tunnuste järgi, on EU valitseva ideoloogia järgi nats või isegi potentsiaalne natsikurjategija, rassist, võõravihkaja, ksenofoob, kaasaegne rahvavaenlane nr 1 jne.
Karjääriteadlased on pandud tõestama poliitiliste tellimustega, et rahvuseid-põlisrahvaid polegi füüsiliselt/reaalselt olemas. Oleme kõik lihtsalt inimesed – Homo sapiensi nimelise loomaliigi esindajad.
Populatsioonigeneetik Mart Viikmaa (4. september 1938 – 13. mai 2018) – Eesti Nikolaus Kopernikus (1473-1543) ja Galileo Galilei (1564 –1642)
Tartu Ülikooli kauaaegne teenekas bioloogiaõppejõud, populatsioonigeneetik Mart Viikmaa, kes lahkus meie hulgast aasta tagasi 13. mail 2018, julges ainukesena teadlastest eirata poliitilist tellimust ja öelda, et eestlased põlisrahvana evivad neile omast genofondi, bioloogilist-antropoloogilist diversiteetsust, et nad on füüsiliselt-reaalselt eristatava, eripärase feno-genofondiga populatsioonina ja antropoloogilise kohastumustüübina veel vähemalt osaliselt täiesti olemas.
Julguse tõttu väljendada tõde, mis käib vastu Läänemaailma valitsejate – USA-EU suuroligarhide-plutokraatide ja seda teenindava establishmendi (etableerunud valitsejate, kõrgametnike, eliidi, nomenklatuuri, konformistlike karjääriteadlaste), massimeedia-ajupesutööstuse politrukkide armee sisendustele, võib teda võrrelda/kõrvutada kuulsate teisitimõtlejatest teadlaste Nikolaus Kopernikuse ja Galileo Galileiga, seda vähemalt Eesti aga võimalik, et ka kogu Läänemere regiooni või isegi Euroopa ulatuses.
Kultuurilised ja bioloogilised-antropoloogilised väärtdiversiteedid – osa maailma kaunistavast elurikkusest
Järgnevalt mõned lõigud artiklist: „Populatsioonigeneetik Mart Viikmaa: president Kaljulaid poliitilise korrektsuse teenistuses” (PM, 13. nov. 2017) ja tema seisukohti toetava TÜ emeriitprofessori Raik-Hiio Mikelsaare artiklist: „Raik-Hiio Mikelsaar: põliseestlastel on siiski sinimustvalge feno-genofond” (PM, 13. dets. 2017).
Nendes kirjutistes oponeerivad/kritiseerivad nimetatud autorid impeeriumimeelse EV presidendi Kersti Kaljulaidi seisukohti, mille järgi sünnipäraseid eestlasi pole olemas – eestlased on kõik maailma elanikud, kes tahavad eestlased olla ja kes austavad eesti keelt, kultuuri ning kombeid.
Kersti Kaljulaid EV aastapäeva kõnes 24. veebr. 2017: „Eestlane saab olla igaüks, kui ta tunnustab meie keelt, kombeid ja väärtusi” (PM, 24. veebr. 2017). Kaljulaidi säärane rahvusnihilistlik ja kosmopolitistlik eestlase määratlus/käsitus tugineb teiste hulgas akadeemiku, TÜ isiksuse ja sotsiaalpsühholoogia professori Anu Realo massimeedias varem laialt levitatud seisukohale, mille järgi kõik maailma elanikud, kes tahavad eestlased olla seda ka on.
Anu Realo: „…. Hiiumaa tumedanahaline noormees võib olla korraga eestlane ja mõne teise rahvuse esindaja, kui see tema enesemääratluse järgi oluline peaks olema. Nii on kokkuvõttes «õige eestlase» definitsioon tegelikult äärmiselt lihtne: õige eestlane on see, kes tahab eestlane olla ja ennast eestlaseks peab. Ühtegi teist tõupuhta eestlase tunnust ilmselt ei ole, ja vaevalt et saabki olema. Kui lõpuks mõistaksime, et eestlaseks olemine ei tähenda tingimata üheskannatamist, ja et eestlane saab olla erineval viisil ja erinevas kohas, saaks Eesti nii seesmiselt kui ka väliselt palju suuremaks.” („Anu Realo: kes on õige eestlane?” PM, 1. aprill 2016)
Mart Viikmaa tõestab Realo reaalsuskaugust
Mart Viikmaa: „Suur osa inimkonnast mõistab looduse bioloogilise mitmekesisuse ehk elurikkuse kasulikkust inimelule ja tähtsust ökosüsteemide püsivusele. Elurikkuse säilitamiseks luuakse looduskaitsealasid, rakendatakse mitmesuguseid abinõusid hävimisohus liikide ja liigisiseste erimite, nagu alamliikide ja teisendite, isegi vanade sortide ja tõugude kaitseks ja taastamiseks. Kõige selle taustal on mind ikka ja jälle painanud arusaamatus, miks inimliigi siseseid rühmitisi erisusi ei taheta tunnistada. Koguni vastupidi: ilmsest nähtavusest hoolimata kuulutatakse need lausa olematuks….
Inimrassid on poliit-tehnoloogiliselt peaaegu täiesti kaotatud. Kuigi mitme sajandi kestel tuntud ja füüsilise antropoloogia kaudu põhjalikult kirjeldatud, hakkasid rassid eelmise sajandi keskpaigast alates poliitilise ideoloogia mõjul aegamisi oma eluõigust minetama.
Väidetakse, et inimese bioloogilisi rasse pole olemas; et need, mida seni on rassideks peetud, on sotsiaalsed konstruktsioonid. On juurutatud kummaline arusaam, et rasside olemasolu tunnistamine tähendab rassismi. Euroopa Liidus valitseb koguni keeld kasutada terminit rass ametlikes dokumentides.
Isegi kui rassid olematuks jutlustatakse, jäävad rasside tunnused siiski alles. Inimesed, kes just pimedad pole, näevad ja eristavad neid. Näiteks sellepärast kirjutab politsei Ühendriikides tagaotsimiskuulutustele sageli viite otsitava rassilisele kuuluvusele (valge, mustanahaline, asiaat, latiino). Professor Gill väidab, et skeletitunnuste järgi määrab ta indiviidi rassilise päritolu kindlaminigi, kui välistunnuste järgi – «luud ei peta». Ja ka DNAs on rass kirjas. Ilmneb, et ainuüksi rasside kaotamine ei rahulda neid, kelle unelmais näib olevat ülemaailmselt ühetaoline inimene (võrdle ühtne nõukogude rahvas).
President Kaljulaid korraldab teadusvastaseid käsitlusi
Meiegi ajakirjanduses on ilmunud halvustavaid väiteid rahvuse kui niisuguse kohta. Ja veelgi põlglikumaid väljaütlemisi eesti rahvuslaste suhtes, keda mõnikord ka natsideks on kiputud nimetama. Minu meelest kuuluvad rahvuse mõiste hägustamise valdkonda ka president Kersti Kaljulaidi korduvad eestlase defineerimise katsed, neist kõige põhjalikum käesoleva aasta septembrikõnes riigikogulastele.
Kaljulaidi põhitees kõlab, et «mitte keegi ei saa monopoliseerida eestlaseks olemise uhkust». Igaüks, kes oskab eesti keelt, tunnustab eesti kultuuri ja peab end eestlaseks, ongi Kaljulaidi järgi eestlane, olenemata nahavärvist ja juuksevormist.
See määratlus seab üsna vähe piiranguid «vabale enesemääramisele» saamaks eestlaseks – ainult veidi vaeva mingil määral keele õppimiseks. Tõsi küll, viimases sellekohases kõnes on Kaljulaid lisanud veel ühe tingimuse, nimelt nõude järgida eesti kultuuri kombeid ja tavasid. Siin peitub aga teatud vastuolu eeltooduga. Tegelikkus veenab, et täiskasvanud, teistsuguses kultuuris kasvanud inimesed ei suuda või ei taha käia uue kultuuri kommete järgi. Selle tingimuse täitmiseks tuleb kasvada vastava kultuuri sees, saada osa kultuurilisest järjepidevusest.
Edasi kinnitab president, et puhastverd («sinimustvalget») eestlast polegi, mis on muidugi õige. Kuid järgnev väide «sinimustvalget genofondi ei ole olemas» vajab vastuväidet. On ikka küll!
Võib ehk arvata, et siin eksis Kaljulaid terminiga: mõeldud oli (sinimustvalge ehk puhastverd eestlase) genotüüpi. Genotüüp on indiviidi geneetiline infostruktuur; see on unikaalne, kordumatu, igal isendil vähem või rohkem erinev kõigi teiste omast, kui pole tegemist ühemunakaksikutega.
Populatsiooni (asurkonna) indiviidide genotüüpide kogum moodustab populatsiooni genofondi. Igas populatsioonis, kus isendid paarituvad omavahel oluliselt sagedamini kui naaberpopulatsioonide isenditega, erineb selle genofond mingil määral kõigi teiste omadest. See erinevus avaldub ka fenofondi ehk tunnustekogumi iseärasustes: loendatavate tunnuste, näiteks veregruppide sagedustes, ja mõõdetavate tunnuste, näiteks kehapikkuse keskmistes suurustes.
Eesti antropoloogid Juhan Aul, Karin Mark ja Leiu Heapost on väga mitmekülgselt ja põhjalikult eestlasi uurinud. Nad on leidnud näiteks seda, et eestlased on keskmiselt pikakasvulised ja vähepigmenteerunud põhja-eurooplase tüüpi inimesed. Karin Mark on juuste- ja silmavärvuse intensiivsuse ühisnäitajana välja töötanud pigmentatsiooniindeksi. Ja tuleb välja, et eestlaste keskmine pigmentatsiooniindeks on Euroopas ning tõenäoliselt kogu maailmas kõige väiksem. Eestlased on maailma heledaim rahvas!
Tahan rõhutada, et eestlasi iseloomustab, vähemasti seni veel, peale sotsiaalsete iseärasuste, nagu keel ja kultuur, ka neile ainuomane geneetiline struktuur. Nagu iga teistki inimrühma.” (PM, 13. nov. 2017)”
Raik-Hiio Mikelsaar toetab Mart Viikmaad
Raik-Hiio Mikelsaar: „Postimehe” arvamusrubriigis ilmus 14. novembril põhjalik ja asjatundlik artikkel «President Kaljulaid poliitilise korrektsuse teenistuses», mille autor populatsioonigeneetik Mart Viikmaa rõhutab vajadust elu- ja kultuuririkkuse huvides eristada ja tunnustada inimliigi siseseid rühmitusi.
Neisse lülitatud inimeste välistunnuste (nahavärv, pea ja silmade kuju, kehapikkus ja nii edasi) kogumid – fenotüübid – moodustavad kokku grupi fenofondi.
Mainitud tunnused on üldjoontes järglastele pärandatavad, sest iga inimese fenotüübile annab aluse vastav genotüüp ning grupi fenofondi edasiandmist tagab indiviidide genotüüpide põhjal kujunev genofond.
Viikmaa arvates annavad erilaadse feno-genofondiga inimrühmad füüsilise aluse rahvuste määratlemisele, mis teatavasti kuulub füüsilise antropoloogia valdkonda.
Kuna fenotüübi uurimine on lihtsam kui genotüübi selgitamine, siis on fenofondi uurimine ajalooliselt ennetanud genotüübi alast teadustööd.
Eesti antropoloogid on näidanud, et eestlased on keskmiselt pikakasvulised ja keskmise pigmentatsiooniindeksi poolest maailma heledaim rahvas. Lisaksin siia ka eesti laste andekuse PISA testide sooritamisel.
Elupõlise õppejõu ja teadlasena on Viikmaa hästi kursis nii klassikalise darvinismi kui ka kaasaegse molekulaargeneetika ja epigeneetikaga. Ülalkirjeldatud fenofondi olemasolu võimaldab tal kindlalt kinnitada, et vastupidiselt president Kersti Kaljulaidi arvamusele on eestlastel olemas ka neile eripärane «sinimustvalge» genofond.”
Mait Metspalu arvamustest
21. novembril avaldati samal teemal Postimehes uus artikkel «Kaljulaid ei eksinud», mille autor Eesti Biokeskuse vanemteadur ja direktor Mait Metspalu väidab, et Viikmaa inimrühmituste kirjeldamiseks kasutatud sõna «rass» on kehv termin.
Praeguses kontekstis võib sellega nõustuda, sest see sõna tuli algselt kasutusele väheste (kolme kuni mõnekümne) geneetiliselt päranduvate fenotüüpsete eripäradega väga suurte inimrühmade kohta ja seda mõistet on poliitikas ulatuslikult kuritarvitatud.
Kahjuks aga ei paku Metspalu «rassi» asemele alternatiivset sobivamat terminit. Kasutan juhust ja soovitan võtta inimeste mitmekesisuse mustrite kirjeldamiseks kasutusele ammutuntud selgepiiriline mõiste «populatsioon». Sel juhul saaks eestlaste rahvusliku omapära füüsilis-antropoloogilist aluspõhja analüüsides rääkida eripärase feno-genofondiga populatsioonist.
Samal ajal aga ei saa nõus olla Metspalu õigustusega presidendi ekslikule väitele, et «sinimustvalget genofondi ei ole olemas». Eesti teadlasena on Metspalu olnud osaline rahvusvahelistes inimpopulatsioonide molekulaargeneetilistes (eelkõige eriti varieeruva mitokondriaalse DNA võrdlusanalüüsil põhinevates) uurimistöödes.
Nende uurimuste tulemused on võimaldanud inimese põlvnemise selgitamisel siduda niinimetatud multiregionaalset teooriat uudse «Out of Africa» (eesti keeles «Aafrikast välja») teooriaga.
Oletatakse, et nüüdisaegne inimkond tekkis algselt Aafrikas, kus moodustus mitmekesiseid väga erineva feno-genofondiga populatsioone, millest üks või kaks panid väljarände järel teiste inimliikidega segunedes aluse muudele mandritele elama asunud mitmesugustele populatsioonidele. Osa neist populatsioonidest jõudis pärast jääaega umbes 9000–10 000 aasta eest ka Eestisse, kus nad segunesid ja moodustasid siinse feno-genofondi.
Metspalu peab õigeks Viikmaa seisukohta, et «igas populatsioonis, kus isendid paarituvad omavahel sagedamini kui naaberpopulatsioonide isenditega, erineb selle genofond mingil määral kõigi teiste omadest», aga püüab siiski õigustada Kaljulaidi eitamist «sinimustvalge» genofondi asjus. Tema argumendid on rajatud asjaoludele, et inimesed on Eestimaale sisse rännanud mitme lainena ning maa eri osade (eriti Põhja- ja Lõuna-Eesti) vahel on elanike genotüüpides märgatavaid erinevusi.
Arvan siiski, nagu ka Viikmaa, et heterogeensete inimrühmade olemasolu ei ole olnud takistuseks nüüdiseestlaste summaarse feno-genotüüpse antropoloogilise eripära kujunemisele, sest järglaste saamiseks vajalikud partnerid valitakse enamasti oma rahvuskaaslaste hulgast.” („Raik-Hiio Mikelsaar: põliseestlastel on siiski sinimustvalge feno-genofond” PM, 13. dets. 2017).
Bioloogilised-antropoloogilised kohastumustüübid
Rassi mõiste asemel sobiks kasutada märksa täpsemat – antropoloogilise kohastumustüübi terminit (europiidne, Aafrika, Aasia, Läänemere piirkonna, Lõuna-Aasia jne antropoloogiline kohastumustüüp). Aktuaalseks probleemiks on saanud aastatuhandete jooksul tekkinud/kujunenud ühe või teise antropoloogilise kohastumustüübi sobitumine kaasaegsesse inimtekkelisse/inimtekitatud elukeskkonda ja sh eriti töökeskkonda ning kohanemisvõime sellega.
Liberaalne-globaalne kapitalistlik vabaturumajandus toodab rassistlikke-diskrimineerivad inimsuhteid – globaalse vabaturu majandusökonoomika seisukohalt on kasu(m)likum mehitada füüsilist jõudu mittenõudvad töökohad, näiteks arvutiekraanide ees arvutiklahvidele vajutamise jõudu/füüsilist koormust nõudvad töökohad väikesekasvuliste ca 50 kg kaaluvate Lõuna-Aasia kohastumustüübi esindajatega sageli 100 kg või rohkem kaaluvate kohalike, atleetlikku, nö jääkaru antropoloogilist kohastumustüüpi esindavate aborigeenide asemel, mis võib viia kohaliku, aastatuhandete jooksul tekkinud kohastumustüübi väljasuremise/-tõrjumise olukorda, mida tuleks vältida.
Sest bioloogilised-antropoloogilised väärtdiversiteedid-kohastumustüübid mitte ainult ei kaunista maailma rahvastikku, vaid lisavad talle ka täiendavat kreatiivsust ja elujõudu Homo sapiensi nimelise loomaliigi enneaegse väljasuremise vältimiseks planeedil Maa, enne teistele planeetidele jõudmist.”