Ekspresident Toomas Hendrik Ilves on avaldanud ERR-is oma arvamust, mis on kahetine – osa jutust võib õigeks pidada, teine osa on puhas talle omane demagoogia.
Alustame demagoogiast. Ilves räägib: “Kui jätta koroona-aasta kõrvale, siis pole poliitikutel ammu ühtegi ideed, vähemalt sellist, mis viiks Eestit edasi. Pigem on kasvanud lihtsakoelise, sulle-mulle stiilis poliitika osakaal ja sellega kaasnev jõhkrutsev labasus. Ideede asemel kõlab algeline 19. sajandi moraalijutlus teemadel, mil pole mingit pistmist tänapäeva maailmaga.”
“19. sajandi moraalijutlust” heideti Ilvesele ette juba siis, kui ta oli presidendiks – iga tema aastapäevakõne tähendas justkui kantslist moraali ettelugemist ja ühiskonna manitsemist. Labasust võis märgata presidendi jänkilikust pidevast nätsunärimisest, ennastimetlevast selfi-tegemisest ning sulle-mulle poliitikat nägi kogu ühiskond Ärma talu eelarves.
“Üle poole elanikkonnast ei olnud tollal jõudnud poliitilise ega ühiskondliku teadvuseni, mis tähendab, et üle poole elanikkonnast ei saagi üdini aru, milline oli elu okupeeritud Eestis. Ei tunneta elu totalitaarses riigikorras võõrriigi sõjalise okupatsiooni all, kus puudus vabadus oma meelsust avaldada. Veelgi väiksem osa inimestest mäletab aega, mil Eesti sinimustvalge oli siinmail keelatud ja koguni vanglas karistatav, kui kehtis tsensuur, kui nn parlament ei koosnenud vabalt valitud saadikutest, kui nn valitsuse koosseis otsustati Moskvas.”
Vikipeedia räägib: Toomas Hendrik Ilves sündis 26. detsembril 1953 Stockholmis. Pere kolis Ameerika Ühendriikidesse 1957. aastal. 1962. aastal said nad USA kodanikeks. Ka Toomas Hendrik Ilvesel oli USA kodakondsus 1993. aasta 1. aprillini, mil ta sellest loobus.
Ilves sündis ja elas Läänes ning naases vabasse Eestisse – kuidas saab selline mees rääkida sellest, et “üle poole elanikkonnast ei saagi üdini aru, milline oli elu okupeeritud Eestis. Ei tunneta elu totalitaarses riigikorras võõrriigi sõjalise okupatsiooni all”? Just Ilves ei tea mitte grammigi sellest, milline oli elu Eesti NSV-s. Nagu ka noorem põlvkond, kes saab juba soroslikku väljaõpet liberaalses haridussüsteemis.
Ilves räägib palju ka presidendi rollist ühiskonnast, kuid paraku sellest, mida ta ise ellu ei viinud.
Edasi aga mõtted Ilveselt, mis sobivad väga hästi Rõivase-Ratase-Kallase valitsemisaja kohta (EKRE tahtis valitsuses olles väga paljut muuta, kuid käed jäid liberaalide pesas lühikeseks). Samuti ütleb Ilves välispoliitika kohta asju, mida Mart ja Martin Helme on juba ammu rääkinud.
“Me avastame, et see eeskujulik digiriik pole enam ammu uuendanud me edu taristuks olevat riist- ja tarkvara. Mis veel hullem, me näeme, et osa riigistruktuuridest võitleb ise uuenemise vastu.”
“Oleme muutunud mugavaks, kartlikuks ja alalhoidlikuks, mitte vaid poliitiliselt, vaid ka oma mõtlemises ja hoiakutes. Kuidas muidu seletada ministeeriumi põikpäisust, et 1990. aastatest pärit Exceli tabeli ja terviseameti paari kaubikuga saab korraldada vaktsiinide laialijagamist. Kuidas on võimalik… /…/ Aga see on võimalik ja see on meie piinlik tänapäev. Kuigi on veelgi piinlikum, et oleme sellega rahul. Et need, kes vastutavad selliste läbikukkumiste eest, ei tunne mingit vajadust ei lahkuda ega isegi teha asju paremini.”
“Samal ajal kui Eesti juhtimine ja poliitika on intellektuaalselt ja moraalselt vajunud mentaalsesse letargiasse ning pseudoküsimustesse, muutub maailm omasoodu sama kiiresti kui 30 aastat tagasi 20. augustil. Rahvusvaheline olukord on muutunud oluliselt närusemaks ja ebastabiilsemaks. USA ülivõim on me taastatud iseseisvuse 30. aastaks ammu hajunud, mille parim näide on viimase nädala kaos ja kollaps Kabulis.”
Ilves õpib – ta on üle võtnud osa rahvuskonservatiivide jutupunkte, kuigi valitsuse kritiseerimine pole ilmselt siiras. Või on piiritagusel sotsist targutajal korruptsioonikoalitsioonist suva ja kriitika on suunatud mõttele – äkki kutsuvad mind tagasi, nähes, kui tark ma poliitikas olen…