Toomas Sildami nädalakommentaar ERR-is näitab taas ilmselget soovi üks ettevõtmine lihtsalt maha teha.
Eesti poliitikas on kuidagi saanud kombeks eirata reaalsusi. Või nõuda nende eiramist. Esimene asi, mida ohtralt kultiveeritakse, on teemapüstitus, nagu võimule pääsemine poleks oluline. Võib julgelt öelda, et ükski erakond ei tule kokku, et istuda ainult opositsioonis ja teisi kritiseerida. Võimule peab pääsema kasvõi oma valijatele lubatu elluviimiseks. Kuni võim pole eesmärk, vaid vahend, pole miski valesti.
Siin järgneb kohe teine moment. Enamasti korrutatakse, et poliitika on kompromisside kunst ja teatakse ette, et kui on kolm koalitsioonipartnerit, siis ei saa kõik oma programmi 100% sisse suruda. Põhimõtetest loobuda ei tohi, kuid siis läheb käiku variant: kui kahte rehkendust ei jõua, siis teeme ühe. Kui oleks kokku leppinud kartellierakonnad, oleks kompromisse normaalseks peetud; ennast maksma panevatel autsaideritel aga tembeldatakse see nõrkuseks või alistumiseks.
Sildam kritiseerib peaminister Jüri Ratast, kes ütles tõesti kolm kuud tagasi vastuseks küsimusele, kas kujutab ette end valitsuses koos EKRE-ga: “Tänases seisus ma seda ette ei kujuta.”
Kui mõni poliitik teeb enne valimisi välistamisi, siis on selge, et kui pärast valimisi muud variandid kokku jooksevad, siis tuleb tagasi lähtejoonele minna. Kuna Reformierakond teatas kohe, et soovib teisi ainult oma puudlitena näha ja kõigepealt tuleb RE valimislubadused ellu viia, siis ilmselgelt pidi Ratas sellise kompromissituse peale muid võimalusi otsima.
“Kahe kuu pärast toimuvad Euroopa Parlamendi valimised, mis ähvardavad nüüd muutuda protestivalimisteks EKRE valitsusse kutsumise vastu.” Oh ei, Sildam, ei tule mingeid protestivalimisi! Europarlamendi valimised on sootuks teine asi kui Riigikogu omad – sinna tulevad valima poliitiliselt aktiivsed inimesed, “sood” see teema ei huvita. EKRE võtab kindlasti tugeva tulemuse, aga midagi ei muutu ka Keskerakonna ja Isamaa jaoks – sinna valitakse taas kindlad inimesed, kelle puhul lähtutakse isikust ja keegi ei lähe EP valimistele protesteerima kolmikvalitsuse vastu, mis on ilmselt selleks ajaks tööhoos.
Sildam võtab taas kasutusele kulunud triki – kui kedagi valis 20% inimesi, siis 80% olid ju selle vastu. Selline loogika ei vääri isegi kommenteerimist, sest seda annab kasutada praktiliselt iga erakonna suhtes.
Järgmine jutt, mida Sildam täiesti mõistmatult korrutab, on väärtuskonflikt ühiskonnas. Ärka üles, kulla “ajakirjanik”, see konflikt ei tekkinud EKRE kutsumisega valitsusse, see on pidevalt lõõmanud juba kooseluseaduse läbisurumisest ja pagulaskriisi algusest saati. Need nutud, mida nüüd “natside” võimulepääsu üle nutetakse, on juba viis aastat kestnud hala.
Sildam võtab ette ka EKRE väidetavad taandumised oma põhimõtetest, kuid neid Uued Uudised hetkel ei lahka, sest seda selgitavad peatselt läbirääkimistel osalevad poliitikud ise. Võiks võtta vaid mõned, mille osas Sildam täiesti vassib. “Iseseisvat piirivalvet ei tule” – tuleb täiesti omaette struktuur PPA-s omaette rahastuse ja kriisivõimekuse reserviga. “Riigikaitsekulud ei kerki nelja aastaga 2,6 protsendini SKT-st” – protsent jääb ilmselt tõesti alla selle, kuid tuleb üle 2%, ehk rahastus kasvab, mis on samuti võit riigikaitsele.
Eraldi võtab Sildam ette pagulasteema, mis on samuti täielik vassimine, sest sõjapiirkonnast saabujad ehk kvoodipagulased on tõesti hetkel teemast kõrval (kuigi Tallinn valmistub 80 pagulase toomiseks) – kuid meil on tohutu sisseränne endisest NLiidust ja vaikne majandusimmigratsioon, mis kasvatas mullu India ja Nigeeria kogukonnad üle 500 inimese. Ajakirjaniku jahumine tõesti väikese pagulaskogukonna ümber on teadlik, varjamaks tohutut varjatud migratsiooni – aastaga tõusis ainuüksi nigeerlaste arvu 175 inimese võrra 435-lt 600-le.
Toomas Sildam lõpetab erilise lausega: “Keskerakonna esimees Jüri Ratas võttis oma poliitikakarjääri suurima riski.” Jah, võttis, ja au talle. Austus inimestele, kes ei lähtu poliitkorrektsusest ega ulu huntidega kaasa, vaid tegutsevad nii, nagu õigeks peavad.
Aga tegelikult tahtis Sildam kogu oma kommentaariga lihtsalt sündivat võimuliitu pisut lämmatada ja EKRE-le ühe tohlaka ära anda. Sest midagi analüütilist selles “Ärapanijas” tegelikult ju pole.
UU
Allikas: ERR