Ammu on üleval küsimus, millist probleemi vihakõneseadusega soovitakse lahendada. Kohtulingvistina töötav Martin Aher ütles Vikerraadios, et kümne aasta jooksul on tema töölauale jõudnud vaid üks vihakõnega seotud päring. Tundub ikka tõsine probleem olevat. Muidugi on! Sest tsensuuriseadusega, mis on selle seaduse sisulisem nimetus, tahetakse tegelikult saavutada inimeste üle meelsuskontroll.
“Kümne aasta jooksul on olnud vaenukõne juhtumeid täpselt üks. Seda ka päringuvormis. Ma hakkasin siis vaatama seda koos oma partneriga ja leidsin, et pole tegemist vaenukõnega. Vihakõne on asi, millest olen teadlik, et see võiks eksisteerida, kui me järgiksime Eestis ja Euroopas kehtivaid seadusi selle kohta, aga ma ei ole näinud ühtegi näidet oma silmaga,” ütles Aher “Keelesaates”.
„Riigikogu peaks otsustama, millised on definitsioonid, mille raames tegutseme, aga seda tehes peaksime kasutama õigusselguse printsiipi. Mida iganes otsustatakse, on see vihakõne või vaenukõne, või midagi kolmandat, aga see peaks olema tavainimesele selge,” sõnas Aher.
Ta kahetses, et Eestis seni ei ole väga tugevat traditsiooni kaasata keeleteadlasi seaduseloome faasis.
Allikas: ERR