Inimkonnal on olnud üks kinnitamata reegel – esimesel on järgnejatest rohkem õigusi ning traditsioon on esikohal ja alles siis tuleb muutus, kusjuures viimasel tuleb ennast tõestada, mitte vastupidi.
Kui üks rahvas elab sajandeid ja aastatuhandeid ühes paigas Maal, mis on tema koduks saanud, siis peavad rändlejad kas nende elulaadiga kohanema või vähemalt sellega arvestama. Kui nad oma elulaadi peale suruvad, on see agressioon, millele vastu hakkamine on põlisrahva õigus.
Sama on ühiskonna traditsioonidega – kui need on kestnud sajandeid, siis agressoriks on pealesunnitavad muutused, mitte traditsioonide hoidmine. See maksab ka tänases Eestis.
Traditsiooniline pere kuulub eestlaste elulaadi ja kõik need “euroopalikeks väärtusteks” kutsutavad uuendused on viimase viieteistkümne EL-aasta jooksul sisse tulnud või siia toodud võõrnähtused, millest inimestel ja kodanikel on alati õigus keelduda.
Täpsustatult – kõik see, millest räägivad liberaalid ja vasakpoolsed, on importideoloogia, ja see, mida kaitsevad rahvuskonservatiivid, on traditsioon. Sissetoodaval ei saa mingilgi moel olla õigust juba olemasoleva ees.
Seega, kui keegi väidab, et abielureferendum lõhestab rahvast, siis lõhestajaks on need, kes suruvad “uutmoodi mõtlemist” peale, mitte need, kes traditsioone kaitsevad. Rahvahääletus on mõeldud selleks, et selgitada välja inimeste arvamust selle kohta, kas nad tahavad senise abieluvormiga jätkata või mingeid muudatusi lubada.
Abielureferendumi vastu olijad lihtsalt kardavad, et inimesed kasutavad oma õigust elada nii, nagu elasid meie esivanemad ja saadavad “uusväärtused” pikalt. Nagu peabki.