Hiljuti ilmutas Eesti Konservatiivne Rahvaerakond paberlehe „Konservatiivide Vaba Sõna“ värske ja sisuka numbri. Paberleht on saadaval erakonna ja ringkondade kontorites ning seda jagavad meie liikmed erinevatel väliüritustel. Kel huvi lehe vastu, võtke julgesti ühendust endale lähemal oleva EKRE piirkonna- või osakonnajuhiga.
Lehes on lisaks viimase aja uudistele hulk artikleid EKRE poliitikutelt. Keskses osas on pikk intervjuu erakonna esimehe Martin Helmega, kes ütleb, et EKRE on originaal, kõik teised on koopiad või võltsingud. Ta kinnitab, et erakonna moraal on tugev ning ühtekuuluvustunne pärast suvist pereheitmist kindel. „Ma tõepoolest näen seda nii. Jah, me tulime läbi väga raskest ajast, sest erakonna sees oli tekkinud üks teine erakond – või isegi mitu teist –, mis soovis teha EKRE-st midagi täiesti teist, kui me siiani oleme olnud. Nende plaanile ei olnud ei valijate tellimust ega erakonna sees mingit laiemat toetust, nad teadsid ju seda,“ räägib ta. „Seega ehitati viimase paari aasta jooksul üles päris ulatuslik ja tugev võrgustik, mis asus oma eesmärke täitma kõige alatumate ja räpasemate võtetega. Kui mõisteti, et ei õnnestu erakonda üle võtta ja peavoolule ning liberaalsele leerile meelepäraseks teha, asusid nad raevukalt erakonda lõhkuma.“
Helme lisab: „Kui tolm oli langenud, võisime tõdeda, et erakonnas ei ole enam vaenulikku võrgustikku ega inimesi, kes on valmis põhimõtted vahetama toiduahela palukeste vastu. Ja see teeb meid tugevamaks, ühtsemaks, jõulisemaks, võitluslikumaks. See viib meid uuesti tippu!“
Erakonna juhatusse kuuluv Anti Poolamets kirjutab oma analüüsis sellest, kuidas rohepööre rappa läheb. „Rohepööre tahab pisiasjadeni elu normeerida, mida tunneme kommunismiajast, kui hoiti pilk peal, et inimesed liiga palju vara ei koguks. Jälgiti, et kellelgi ei oleks kahte maja või korterit, kiivalt loeti üle kariloomad ning autoostuluba tuli oodata aastaid, juhul, kui üldse sõidukiomanike ringi lubati. Nüüdki tahetakse rohepöörde sildi all piirata autode omamist, ehituse valdkonnas keeratakse energianõuetega mitu vinti peale,“ kirjutab ta, peatudes nii tuulikurajajate maffial kui ka fosforiidiplaanidel.
Poolamets: „Nõukogude Liidu väetisetootmise ministeeriumi nõudel kaevandati kõike ja kõikjal, et tagada viisaastakute täitmine kommunistliku partei hüvanguks. Oli aeg, kui sellele hakati julgelt vastu. Virumaal fosforiidi kaevandamise plaan tähendas keskkonnaohtude kõrval koloniaalmajandust impeeriumi hüvanguks ning järjekordset migratsioonilainet. Valmistasin sõpradega fosforiidivastaseid loosungeid ning mäletan norus peaga teadlasi, kes aeti partei ja valitsuse poolt välja, et õpilaste pahameelt leevendada. Võimas rahvaalgatus pani fosforiidikaevandused seisma ning sütitas julguse nõukogude monstrumile vastu hakata. Fosforiidisõja algusest on möödas 37 aastat ning ring on täis saanud.“
Endine keskkonnaminister Rain Epler peatub nn õiglase ülemineku fondi teemale, hoiatades, et selle sildi all raisatakse raha ja võimalusi. „Euroopa Liidus loodi Õiglase Ülemineku Fond, et aidata kaasa traditsiooniliste tööstusharude kadumisel alternatiivsete tekkele, mis säilitaksid töökohti ja tagaksid mõjutatud piirkondade majandusliku elujõu. Kas Eesti on kasutanud seda võimalust targalt? Pigem mitte,“ nendib Epler, osutades, et suur osa summadest suunatakse projektidele ja ametkondadele, millel puudub tegelik mõju seatud eesmärgile
Suurepärase poliitilise pagasi ja vaistuga Mart Helme räägib oma kolumnis geopoliitikast, märkides, et maailm liigub multipolaarsuse suunas. „Kolmkümmend viis aastat tagasi, kui Nõukogude Liit visinal õhust tühjaks jooksis, leidus tarku, kes ennustasid, et selle tagajärjel toimuvad globaalsed jõutasakaalude muutused jäävad ajutiseks ning et tegelikult liigub maailm vältimatult senisest palju keerulisema rahvusvaheliste suhete süsteemi suunas,“ kirjutab erakonna aseesimees.
Samuti EKRE juhatusse kuuluv poliitik ja ettevõtja Siim Pohlak lahkab majanduskriisi põhjuseid ja otsib neile lahendusi. „Eesti majanduse olukord on Euroopas silmapaistvalt vilets ning Reformierakond on kriisi lahendamisel läbi kukkunud,“ on ta otsekohene. „Meil on korraga majandus-, julgeoleku-, ja energiakriis. Valitsus aga pakub lahenduseks 2009. aastast tuttava kärpeplaani, lüpsab rahvast ja Eesti ettevõtjaid nagu oma lehmi.
Pehmemate teemade hulgas saab nautida persoonilugu Malle Pärnast, kes on EKRE-t esindamas Tartu linnavolikogus, kuid mitmekülgse poliitiku teemaspektrisse mahub ka teater, raadio, luule, teoloogia… Kusjuures tema seni viimane teatriroll oli Jumala monoloog mõne aasta eest.
Kohtumine huvitava persooniga leidis aset tema Alatskivi lähedal asuvas kodus. „Mu tütar leidis selle koha internetist, tulime vaatama – ilus, tore koht, lihtne pisike maja, minule paras,“ räägib Malle. Ümbruses leidub palju nii pärnasid kui ka Pärnasid. Vaimselt on sel paigal tugev energia, lähikonnas on nii Juhan Liivi kui Anna Haava kodukant. Igati sobiv!
Kirjanikuna tuntud ( : ) kivisildnik ehk Sven Sildnik kirjutab oma följetonis, et hirmuvalitsuse lõpp on kiire ja möödapääsmatu. “Eesti rahvast vaenav, solvav, vaeseks tegev ja meie lapsi homodeks agiteeriv valitsus on üks hullemaid luupainajaid meie kannatusterikkas ajaloos. Valede ja lauslolluse ajupurustav kokteil koos süveneva majanduskaose ja luuludel põhineva kaitsevõimega on olukord, milles me keegi ei taha minutitki kauem vireleda, kuid lõks näib väljapääsmatuna,” kirjutab rahvuskonservatiivne kirjanik.
Sildnik sedastab: “Hullumeelse mandumise kirjeldamine tundub mõttetu. Kes veel pole valitsevat kaost hoomanud, on ilmselt mingi reaalsusetaju tõrkega.”
Lisaks leiab ajalehenumbrist traditsiooniliselt ristsõna ja malenurga, samuti muud meelelahutust, aga samuti ka kontaktid EKRE ga liitumiseks, erakonna toetamiseks või muudes küsimustes ühenduse võtmiseks.
