Siiani on turumajanduses ikka peetud oluliseks kasumit ja sellega seonduvalt üritatud tegutseda nii, et tarbija toob ise raha ettevõtja kätte – nüüd on see asendunud ideoloogilise või džunglimajandusega.
Üks näide. Reede keskpäev Järve Selveris. Kassas on naine, kes on ilmselt ukraina põgenik, sest rinnas on silt: ma õpin eesti keelt. Kui aga vanem eesti naine maksab sularahas ja on vaja juurde maksta, siis käib jutt vene keeles – ega ta ikka ei õpi eesti keelt.
Teine asi, mis silma paistab, on kassapidaja tüdinud nägu – ei mingit silmsidet ostjaga, ei teretamist, ei tänamist, justkui tegu oleks robotiga. Jah, ka siinsed eestlannadest ja venelannadest kassiirid on sageli turtsakad ja tülpinud, aga kas Selver siis uut töötajat veidi inimlikuma suhtlemise peale välja ei õpeta? Nii tulevadki sellised ülbed umbkeelsed teenindajad, nagu neid Eestis juba ammu küllaga on.
Teenindussfääris paistab juba ammu silma see, et kiire ja kvaliteetne, igati arusaadav ja kliendisõbralik teenindamine on ajast ja arust – suured kaupluseketid tunduvad arvavat, et ega nende kliendid nagunii mujale lähe, neil on kliendikaardid käes ja rada kindla keskuse juurde sisse tallatud. Ühekordne ostja kannatab kehva teeninduse välja, pidev ostja harjubki sellega ja nii ongi varsti olukord, et kassas võib olla kui ebakompetentne teenindaja tahes, kaubandus ikka töötab. Ainult et selline teenindamine on pärit nõukogude ajast.
Ja muidugi on teeninduses ja “turumajanduses” nüüd ohtralt ideoloogiat – klient võib olla teenuse kättesaadavusega püstihädas, peaasi, et “hädasolija” teenindajana tööd saab. Või siis luuakse “mitmekesisusel” (mitte oskustel ja kogemustel) põhinev töötajaskond – Eestis on vähemalt poolsada ettevõtet kaasa läinud algatusega, kus tööle värbamisel eelistatakse vähemusi. Olgu oskustega kuidas on, peaasi, et voodielu on “õige”?
Sama on ju ka “triibuliste nimekirjadega” ettevõtete juhtimises – olgu naised juhatuses olla! Sellise nõude kehtestas hiljuti Euroopa Parlament. Tegelikult peaks ka seal lugema kompetents. Kui naisi piisavalt pole, siis tuleb “triibulised nimekirjad” kehtestada haridussüsteemis, et koolist tuleks piisavalt erialaharidusega naisi – praegu aga peab ettevõte nad leidma ei-tea-kust ja panema ettevõtet juhtima, sest ideoloogiline EL nõuab soolist võrdsust.
Nõukogude Liidust lahkudes tahtsime muuhulgas turumajandust, saime aga Nordpooli spekulatiivse börsi. Tahtsime oma energeetikaga odavat elektrit, saime kalli kliimapäästmiselektri. Tahtsime kliendile orienteeritud kaubandusreegleid, saime aga umb(vene)keelse teeninduse koos ükskõiksusega ostja suhtes. Tahtsime lahti saada nõukogude plaanimajandusest, aga saime veel hullema EL-i oma, kus isegi pandeemiajärgsel taastepaketil on ideoloogilise lojaalsuse silt küljes.
Uued Uudised