Ühelt poolt heidab seltskond energeetikuid ja insenere ette, et Eesti energiapoliitikat kujundab liiga kitsas ring inimesi.* Teisalt leiab Kliimaministeeriumi nõunik, et riik ei peaks energiaturul kõiki asju ära otsustama.**
Kahjuks ei tundu kummagi motiivid siirad, sest energeetikute pöördumise 42 allkirjastajast 31% töötab vaid kahes ettevõttes: Elering ja Utilitas. Ministeeriumi nõunik Einari Kisel aga tegeleb pooltõdedega, väites, et vaid ettevõtjad peaksid tegema otsuseid ja toetusi peaks olema vähe.
Samal ajal on Kliimaministeerium ette valmistanud tuulehoo preemia eelnõu, millega püütakse survestada omavalitsusi, et need lubaksid rajada tuuleparke. Seega, taas kord püütakse luua narratiivi, et elektritootmine peab olema turupõhine ja põhinema vabal valikul. Tegelikkuses on riik lühendanud planeerimismenetlust, andnud suunised kohtutele lahendada taastuvenergia vaidlused kiirkorras ning püüab omavalitsusi maksumaksja enda rahaga ära osta.
Veelgi häirivam on aga see, et energiamajandusest ja selle arengukavast rääkides keerleb kogu jutt elektri ümber: kuidas kasvab elektri tarbimine, kuidas jõukuse tunnuseks on üleüldine energiatarbimise kasv, kuidas Soomes on kokku 8000 MW tuulikuid ja nii edasi. Jäetakse aga mainimata, et tegelikult on Eestis koguenergia lõpptarbimine (kütused, soojus, elekter) püsinud viimased 30 aastat samal tasemel ehk 120 000 teradžauli (TJ).
On ütlematagi selge, et Eesti energiapoliitikat tehakse erinevate huvirühmade survel – tuuleärikad, akuparkide rajajad, tuumajaama lobistid, gaasijaamade ehitajad, Paldiski vesisalvesti arendajad ja kes iganes veel. Kõik nad on kapitalistid suuremal või vähemal määral ja mõnda neist võiks nimetada lausa röövkapitalistiks. Ning kõik nad tiirlevad meepoti ümber, mille nimeks on avaliku sektori eelarve ehk meie kõigi ühine maksuraha. Eesti elanikkonna heaolust ja rahvusliku rikkuse kasvust pole neil sooja ega külma.
Just seetõttu peabki sekkuma riik, aga tegema seda targalt. Me ei saa endale lubada arendajate ja lobistide püksisääre küljes rippuvaid ministreid, ametnikke ega poliitikuid, kellest enamik niikuinii täpselt aru ei saa, miks ja mida nad teevad. Meil on tõepoolest vaja nii nimetatud „peaenergeetikut“ – sellist, kes oskab mõista ja hinnata maailmas toimuvast ning selle pinnalt vaadata kaugemale tulevikku, kes ei ole ideoloogiliselt kallutatud ning kes omakasupüüdmatult seab esikohale Eesti rahva pikaajalise heaolu.
MTÜ Looduse ja Inimeste Eest
* INSENERIDE AVALIK PÖÖRDUMINE | Eesti energiapoliitikat kujundab liiga kitsas ring inimesi