Kui me räägime pärandist ja pärandusest, siis meie esivanemate jaoks oli see auasi. See oli vastutus, järjepidevus ja austus oma nime ning maa vastu. Traditsioon, et vanim poeg pärib talu või vara, ei olnud lihtsalt komme – see oli viis hoida perekonda koos, hoida maad oma rahva käes ja anda edasi midagi enamat kui raha: anda edasi väärtused, usk ja identiteet.
Täna näen ma aga järjest enam sünget pilti. Mida kaugemale me liigume, seda rohkem pärandame mitte vara, vaid võlgu. Mitte kindlust, vaid ebakindlust. Mitte tugevat vundamenti, vaid kõikuva pinnase. Elu peab nautima – loomulikult peab. Aga kas see nauding peab tulema oma laste ja lastelaste arvelt?
Pärand ei tohiks olla laenuleping. Pärand peaks olema kodu, maa, aus nimi ja tugev selgroog. See peaks jääma perekeskseks, jääma oma rahva kätte. Meie esivanemad ehitasid, kogusid ja hoidsid. Nad ei jätnud endast maha tühjust – nad jätsid aluse, millele järgmised põlvkonnad said ehitada.
Rahvuslik-konservatiivne maailmavaade, mida Eestis esindab Eesti Konservatiivne Rahvaerakond, rõhutabki just neid samu põhimõtteid – tugev perekond, vastutus oma laste ees, oma maa ja vara hoidmine ning rahvusliku järjepidevuse kaitsmine. See ei ole pelgalt poliitika, vaid ellusuhtumine: mõelda mitte ainult tänasele päevale, vaid ka sellele, millise Eesti me jätame homseks.
On kurb näha, kuidas ühiskond ja järeltulev põlvkond kaotab – mitte ainult materiaalselt, vaid ka väärtustes. Kui kaob vastutus, kaob ka vabadus. Kui kaob side juurtega, kaob ka suund tulevikku.
Siit siiras üleskutse: sina, isa või vanaisa – mõtle korraks. Mida sina pärandad? Kas võlad või väärtused? Kas hetkelise mugavuse või pikaajalise kindluse? Meie lapsed ei vaja ainult mälestusi – nad vajavad tugevat alust, millele toetuda.
Hoiame oma peret. Hoiame oma maad. Hoiame oma pärandit. Sest tugev Eesti algab tugevast perekonnast.
Hardi Schmidt, EKRE