On inimesi, kes ründavad EKRE-t argumenteeritult, ja on inimesed, kes lihtsalt kergendavad seda tehes ennast.
Lugedes õpetaja Priit Ratassepa küsivat lugu sellest, et kas ajaloolased Helmed olevat diplomi ostnud, jääb mulje, et tegu on keeva sardellina üles ärritatud inimesega, kes pidanuks lõpetama retoorilise lausega “Kas sellist Eestit me tahtsimegi?”
Inimesel on õigus rääkida ja EPL/Delfil avaldada, aga kui lihtsalt lahmitakse, et öelda inimestele, kuidas autor neid põlgab, pole vaja nii palju tähemärke ära kasutada.
Ratassepp küsib, et kuidas on võimalik, et haritud inimesed kedagi juudiks nimetavad, Eesti sõpradele selja keeravad ja “müüre ehitavad”. No raske on vastu vaielda, sest lihtsalt ei tea, millal on Helmed midagi sellist teinud.
Kirja autor toob sisse 1939. aasta sündmused, ohtralt meie kultuurilist tausta ja võitlust nõukogude okupatsiooni vastu, kuid oma ärritatuses ei suuda ta enamat, kui (vist) üritada läbi sõimu öelda, et rahvuskonservatiivid teevad kõige selle taustal midagi väga valesti.
Olevat täiesti uskumatu, et üks vabal maal tegutsev erakond tahtvat upitada seinale vuntsidega diktaatori pilti. Helmed ja armastus olevat midagi naeruväärset, sest nad tahtvat kõiki risti lüüa. Jõhkrast teooriast innustunud inimesed võivat varsti minna teisi tapma. Poliitikud olevat pimedas vihas tundetuks muutunud. Ükski diktatuur polevat verevalamiseta lõpetanud. Ja nii jahutakse pikalt.
Kogu selle jaburuse on üks ennast õpetajaks nimetav mees ühe hingetõmbega ette vuristanud. Meenub teine mees, kes ähvardas Martin Helmet tappa ja kinnitas hiljem politseile, et oli FB-sse postitust kirjutades purjus…
Kas tänapäeval ongi õpetajateks inimesed, kes üldse reaalsusele ei toetu, vaid oma kirjutistes ülierutatult vaenulikud tunded kellegi vastu kogu maailmale süljelärakatena vastu vahtmist paiskavad? Sest Priit Ratassepa kogu jutt on ainult üks ilmselt peavoolumeediast koju kätte toodud verbaalne oksehoog…
Üks Remarque tegelane ütleks sellise loo kohta: kes nii sõimab, on alati äraostetav.
UU
Allikas: Delfi