Riigikogu koridoris on seintelt loetav ülevaade soomeugri rahvaste käekäigust, millest ilmneb, et Venemaal elavate hõimuvellede arv langeb kahe rahvaloenduse vahel drastiliselt.
Kas eestlasi ähvardab maride, ersade, mokšade, udmurtide, komide, karjalaste ja teiste hõimurahvaste saatus? Kindlasti, sest tänasel päeval pole selles osas Idal ja Läänel enam vahet – ka Euroopa Liidu tulevikuplaanides pole kohta rahvusriikidel, nagu Venemaa likvideeris oblastitega liites mitmed rahvusautonoomiad (permikomid Permi oblasti külge).
Rahvaste sundassimileerimine toimub kogu maailmas – näideteks on uiguurid Hiinas, kurdid Türgis, tuareegid Nigeris ja veel paljud rahvad üle maailma. See on hävitamise räigeim variant.
Teisel puhul luuakse vähemusrahva asualal olukord, kus põlisrahvus hakkab ise hääbuma. Tavaliselt kasutatakse selleks massiimmigratsiooni nende asualale. Kui võõraste kontsentratsioon on piisavalt suur, taanduvad põlisrahva keel ja kultuur iseenesest, sest sisserändajad räägivad oma kogukonnas oma keelt, teiste kogukondadega suhtlevad mõnes suuremas ja üldkõneldavas keeles (vene, inglise) ning põlisrahva keel muutub suhtlemiskeelena marginaalseks, oma kogukonna siseseks.
Seda keelt hakkab rääkima ainult põlisrahvas üksi, kes hakkab teistega suhtlemiseks üle võtma suurkeelt, jätab enda oma unarusse ja väljasuremine ongi alanud – koos keelega hääbub ka kultuur, mida turistid hakkavad otsima metsaküladest. Rahva hääbumist näitavad kaks asja – kui inimesed ei räägi enam oma keelt ja kui nad ei pea ennast enam oma rahva esindajaks.
Venemaal toimub suuresti soomeugrilaste sundassimilatsioon koos osalise vabatahtlikkusega. Läänes, sealhulgas Eestis aga on sunni osa väiksem ja varjatum, sageli märkamatu, põhirõhk on sellel, et inimesed loobuksid vabatahtlikult oma keelest ja kultuurist.
Kui eestlaste osa rahvastikust langeb 900 tuhandelt poolele miljonile, siis kes saavad olema need, kes on eestlaseks olemisest loobunud? Võib täiesti kindel olla, et nendeks on eestlased, keda me nimetame sallivuslaseks.
Alla 30-aastaste eestlaste seas olles kuuleb sageli arvamust, et tulevikus on kõik inimesed segunemise tõttu tõmmud ja suhtluskeeleks inglise keel. Praegu on selline jutt pisut vaibunud, aga enne rändekriis ja selle alguses räägiti sellest avalikult.
Hiljuti oli Postimehes intervjuu eestlannaga, kes on abielus itaallasega, ja see naine lausa ähvardas, et kui tema lastele ei anta õigust kahele kodakondsusele ja kahele rahvusele, siis teeb ta oma lastest itaallased. Selline suhtumine võtabki lastelt eestluse.
Kogu see kamp, mis varjub nimetuste Eesti 200, “Jah vabadusele, ei valedele”, SDE ja “Kõigi Eesti” taha, on valmis maailmakodanikeks saama, eestluse hülgama ja Eesti läbikäiguhooviks muutma. Kuid on ka neid, kes lihtsalt oma suhtumisega kosmopoliitideks muutuvad.
Kui Eesti tuleb võõraid täis, siis pole neil vaja eesti keelt õppida, sest inglise (või vene) keel muutubki suhtluskeeleks – ta pressib juba praegu peale. Nooremad eestlased lähevad võõrastega suheldes meelsasti inglise keelele üle ja eesti keeles polegi enam vaja rääkida – seda tehakse koju tulles vanematega. Omad lapsed aga lihvivad meelsasti inglise keelt. Me loobume vajaduse ja mugavuse tõttu emakeele tähtsusest ja pearollist ise.
Kui suhtluses valitseb inglise keel, siis kiireneb ka massiimmigratsioon, sest siis pole vaja kohaliku keele ja kultuuriga kohaneda.
Kogu see stsenaarium pole mingil määral ülepingutamine – nii need asjad toimuvad, Eestis juba vabatahtliku assimilatsiooniga ning varsti on meil pool miljonit eestlast, kes peavad eesti keelt emakeeleks – teised on võõrsil või muutunud inglisekeelseteks maailmakodanikeks.
Sellest annab märku kasvõi “Ringvaates” näidatud lõik, kus viga saanud toonekured peidupaiga on leidnud – ja nende nimed pole mitte Jaak või Mann, vaid Happy ja Fly. Isegi oma lemmikutele anname juba inglise nimed. Või ETV, kes teeb uuriva saate ja paneb nimeks “Insight”.
Kuid nagu näiteks marid hoiavad oma rahvust kasvõi hambad ristis, on ka suur osa eestlasi endiselt veendumusel, et “eestlane olla on uhke ja hää”. Nende võitlust allesjäämise eest juhivad endiselt rahvuskonservatiivid, sest kõik teised on läinud mugandumise teed, kust on ainult üks samm eestluse hülgamiseni.
UU