Tallinna Ülikooli vanemteadur Epp Annus on oma ERR-i loos “Black lives matter – iga elu loeb” loonud idealiseeritud pildi ühelt poolt barrikaadi – sellel poolel on head, õilsad ja südant valutavad inimesed. Kes on siis teisel pool?
Annuse loo taust tundub ebatõenäolisena juba seetõttu, et see ei arvesta Ühendriikide sisemist lõhestumist: ühelt poolt istuv president Donald Trump, kellel peab ühiskonnas tugev toetus olema (kui ta on suutnud arvukatest mahavõtmiskatsetest üle olla), ja teisalt võimu tagasi ihaldavad demokraadid, kellel riigipea peedistamine pole ei õnnestunud, ja kes päris kindlasti praeguseid sündmusi enda kasuks pöörata üritavad.
Mõiste “George Floydi mõrvar” on kahtlemata õige, kuid kes oli tapetud mees ise? Päris kindlasti kohe mitte musterkodanik. Tema “erilisus” seisneb sellest, et ta oli ühest kindlast rassist – sellest piisas, et maru tänavatel lahti läheks. Protestide sisuks pole ju ebainimlikkus üldiselt, vaid selle suunatus ühe rassi pihta.
Hukkunu ja tema mõrvari tausta kirjeldus on igati proportsioonist väljas – protestijad kaitsevad omal moel seaduserikkujat ja materdavad tema kinnipidajat. Politseiniku tegu oli kinnipidamismeetodi osas kuritegelik, aga see ei anna õigust nende ohvri idealiseerimiseks – tõenäoliselt oli mees ikka paras kaabakas, kellest saab nüüd märter. Rahumeeli tänaval jalutanud mustanahaline poleks tõenäoliselt sellesse situatsiooni sattunud.
Annus kasutab sündmuste kuvandi loomiseks pilti, mida oleks vastandina võimalik luua ka teise poole tegemisi kirjeldades – kui ohtlik on näiteks politseinikel märatsejaid tõkestada, sest ühest küljest on võimalik neilt tina saada, teisalt ei tohi nad kurjategijaid jällegi “liiga” karmilt kohelda. Teaduri lugu lugedes meenuvad vanema põlve inimestele lood nõukaaja Välispanoraamist, kus nii kirjeldati palestiinlaste võitlust Beirutis.
“Jah, leidub neid, kes vandaalitsevad. Kes aga loeks kokku kõik need, kes on tulnud rahumeelselt meelt avaldama? /…/ Protestidel on määratu ühendav jõud, ennekõike toovad protestid inimestes esile nende parimad jooned, abivalmiduse, hoolivuse, kodanikujulguse, vastutustunde. Ent riigijuhid ja korrakaitsjad ei peaks vägivalda provotseerima ja veelgi võimendama juba eksisteerivaid vastasseise,” kirjutab Annus.
Tänavatel ei tule kunagi inimeste paremad iseloomuomadused välja kasvõi juba seetõttu, et seal on võimalik teha seda, mida kõigi pilgu all ei tehtaks. Üksühele seistes läheksid vaid vähesed politseinikut lööma, suures massis aga läheb kivi nende pihta kergesti lendu.
Kui protestid oleks rahumeelsed, siis poleks Annusel vaja sellest isegi kirjutada. Maailm ei kajasta Ameerikas toimuvat mitte tänavatel kõndivate rahumeelsete inimeste tõttu – sellest kirjutatakse, sest Ameerika linnad on tules, ja selles tulelõõmas pole ei kodanikujulgust ega vastutustunnet. Ja vägivallatsejad on suuresti protestileerist, sest “paremäärmuslased”, kelle kaela süüd üritatakse veeretada, ei saaks kaua tegutseda, kui nad oleksid “rahumeelsete” ja politsei vahel – vägivaldurid sulanduvad ikka protestide ja protesteerijate sekka.
Annuse loost kumab välja tänavapoliitika idealiseerimine. Aga mis siis, kui selle võitlusviisi tooks tänavatele mingi teine pool, näiteks immigratsioonivastased (kel on demokraatia reeglite järgi samuti õigus meelt avaldada)? Või on see ainult ühe ideoloogia, vasakpoolsete antifašistide-antirassistide ainuõigus?
“…riigijuhid ja korrakaitsjad ei peaks vägivalda provotseerima ja veelgi võimendama juba eksisteerivaid vastasseise,” arvab Annus. Mida nad peaksid tegema? Laskma märatsejatel ennast tühjaks väsitada? Kui ühiskonnas on protsessid rahumeelsusest väljunud, ei saa ei konservatiivne, liberaalne, totalitaarne ega mistahes valitsus seda lillekimpudega uuesti kontrolli alla.
Ei ole vaja idealiseerida sündmuste kulgu, kui selles on kümned allhoovused ja eriti siis, kui õigustatakse vastuhakku riiklikele institutsioonidele. Vägivald tänavatel ei too kuidagi lähemale seda, et rohkem Floyde ei sureks – nüüd tahavad hoopis agressiivsemad Floydid ise verd näha, sest tänavatele minnakse ikka ja alati omakohut mõistma.
Mida öelda Epp Annusele? Suured tänud kirjeldamast Ameerikas toimuvat ühe poole vaatevinklist, aga alati on olemas ka teine pool. Nüüd teab Eesti, mida arvavad USA sündmustest vasakliberaalse maailmavaatega inimesed, edasi kuluks ära ka ülevaade neilt, kes on teisel pool barrikaadi. Kuigi Kivisildnik on seda juba oma loos “Märatsejate väärastunud mõttemaailm” teinud.
Lisaks üks kommentaar: “Kui sa pead sellist vägivaldset meeleavaldust normaalseks, siis kõigepealt küsi endalt, kas sa tahad, et sinu auto, kodu, sinu elukaaslane, laps või lähikondne satuks selliste vägivaldsete meeleavaldajate rüüstamise alla, oled nõus loobuma oma varast, tervisest ja elust?”
UU
Pilt Washingtonis Valge Maja lähistel asuvast Poola ja Ameerika Ühendriikide rahvussangari Tadeusz Kościuszko äralagastatud monumendist.
