Rahvuskonservatiivid on alati suhtunud umbusuga mistahes populaarsusuuringutesse ja seejuures ei ole tegu mitte paranoiaga, vaid näiteks valimiste eel hakkab nende järgi võimuparteide reiting kosuma, mis ei ole kuidagi loogiline.
Uuringutega on nii nagu on. Näiteks firmade poolt tellitavad keskkonnamõjude hinnangud ei anna üldjuhul kunagi tulemust, et ettevõtet ei tohi siia või sinna rajada – paremal juhul tunnistatakse mõningaid murekohti, kuid alati lisatakse, et need on ületatavad, näiteks “kaasaegse tehnoloogiaga”. Ettevõtja ei maksa uuringu eest, mis on talle negatiivne.
Sama on ka riigi tellitavate uuringutega. Kas kliimaministeerium tahaks uuringutulemust, mis ütleb, et 70% küsitletutest tahab rohepöörde lõpetamist? Või sotsiaalministeerium tulemust, et enamik rahvast ei toeta sooideoloogiat? Ilmselt antakse juba aegsasti ette teada, milline tulemus olla võiks.
Seetõttu kasutavad küsitlusfirmad küsimustikku, kuhu on “õiged” vastused sisse kodeeritud. Ühe hiljutise küsitluse tulemused näitasid, et kliimameetmete puhul polnudki võimalus eitavat suhtumist välja näidata, võimalikud olid vaid positiivse vastuse erinevad variandid – seega andis küsitlus sisuliselt tulemuse, et kogu ühiskond toetab rohepööret. See aga ei ole tõsi.
Nii jääbki saamata tegelik pilt sellest, mida inimesed mõtlevad, selle asemel kergitatakse püsti tulemused, mille järgi inimesed toetavadki riigi ja võimulolijate ideoloogiaid.
Ka erakondade populaarsusuuringud ei ärata usaldust. Liiga palju on sotsiaalmeedias erinevate inimeste levitatud postitusi, milles nad kirjeldavad, kuidas nad vastasid küsitlejale, et toetavad EKRE-t ning selle peale tuli vastus, et see valimivariant on juba täis või et nad ei kuulu küsitluse sihtgruppi.
Aga neid küsimusi on palju, mille kohta tahaks rahva arvamust teada saada. Hiljuti oli sotsiaalmeedias laiem arutelu selle kohta, kas ja kuidas usaldatakse arste. Tuli välja, et pandeemia vähendas usaldust tublisti, sest arstidel justkui polnud oma erialast arvamust, vaid nad kiitsid heaks selle suhtumise Covidi piirangutesse ja vaktsineerimisse, mida pakkus välja valitsus. Eriti oli seda näha ühe praegu poliitikasse tulnud arsti puhul, kes pärast valitsuse tervisenõukojast väljaheitmist rääkis hoopis teist juttu kui valitsuse leival olles.
Usaldus ei kadunud mitte arstide kompetentsi suhtes, vaid kannatas nende üldautoriteet. Kui varem vaatasid patsiendid neile niiöelda alt üles, siis pandeemia pani inimesed meedikuid vaatama kui osakest vastuolulisest ühiskonnast, kes ei lähtu alati kutse-eetikast, vaid ka poliitilisest tellimusest. Kindlasti kannatas omajagu ka vaktsineerimise maine.
Sellised on kohad, mis vajaksid tegelikult objektiivset ja erapooletut uuringut. Ülimalt tõenäoline, et “liiga paljastavaid” uuringuid lihtsalt ei tehta ja vajaduse korral ka ei lubata teha. Seetõttu tulevad uuringufirmadest küsitlustulemused, mis ei kõiguta ega sea kahtluse alla riiklikku ideoloogiat.
Kindlasti tehakse ka objektiivseid uuringuid, kuid nende eesmärk ja tulemused ei astu üldjuhul võimulolijatele “varba peale”.
Uued Uudised