Mäletate, kui riigikogu tollane noorim liige Ruuben Kaalep ametivande andmise järel parlamendi ees heatujumärki näitas ja mis sellele järgnes? Just, rahvuskonservatiivide vastased kukkusid meedia saatel kaagutama, et tegemist on valge rassi ülemvõimu tähistava käemärgiga, kuigi seni oli see „OK“-märk positiivses tähenduses. Ja korvpallis näidatakse sel viisil hoopis kolmepunktiviset, kusjuures viskajateks enamasti mustanahalised. Mis valgest rassist siin räägitakse?
Aga ei, hirmsasti oli vaja kella lüüa, et jälle kuidagi EKRE-t märgistada.
Nüüd, aastaid hiljem, selgitab peavool hoopis teises kontekstis, et semiootiline ekspertiis ei saa määrata ühegi märgi tähendust ühemõtteliselt.
Samas ei jäta nad jonni.
“Ekspertiisi tegija, antud juhul semiootik, peab vastama, kas nendele küsimustele on võimalik semiootiliste vahenditega vastata või ei ole. Kui küsitakse näiteks mingi sümboli tähendust, on eesmärk kaardistada selle sümboli võimalik tähendus koos tähendusvarjunditega ja võtta lahti ka kasutuskontekst,” sõnas semiootik Andreas Ventsel.
ERR kirjutab: „Näiteks, kui EKRE saadikud näitasid mõne aasta eest parlamendis ametivannet andes käega märki, mis võib tähistada nii valge rassi ülemvõimu, heatuju- ja tuukrimärki või viidata Horvaatias asuvale maitseainetööstusele, mille logol on sarnane sümbol, saab semiootilise ekspertiisiga välja selgitada, milline tähendus on käesolevas kontekstis kõige tõenäolisem.“
“Semiootik peab arvestama, kes ja kus seda kasutas. EKRE puhul ei ole tegemist kokkadega või tuukritega, vaid Eesti konteksti pigem radikaalsema parempoolse parteiga. Nende seas on selline märgi kasutus valgete ülemvõimu tähenduses väga tavapärane. Samas saame meie uurida ainult märke ja nende kasutamist. Me ei uuri inimese ajus tekkinud mõtteseoseid,” seletas semiootik Andreas Ventsel.
Niisiis mõtteseoseid ei uuri, aga meelevaldseid järeldusi teeb ikka.