Sotsiaalmeedias kirjutab üks inimene sellest, kuidas Ukraina sõda on inimeste mõtetes tahaplaanile vajumas – tema ise vaatas veebruari lõpus ja märtsis sõjauudised õhtul enne magamaminekut ja hommikul kohe ärgates, aga nüüd pole sellega enam kiiret.
Ka meediakanalite online-uudistes on teised teemad oma kohti tagasi saamas ja rasvases tekstis kirjutatakse vaid sellest, et Vene väed on Severodonetskis edenenud.
Ukraina sõjalises abistamises käib ehtne rindesõda ehk siia-sinna tegevus. Kord lubatakse mitmikraketiheitjaid, siis jälle teatatakse, et antakse ainult neid, millega ei saa Venemaad tabada, ühed eraldavad uusi relvi ja rahasummasid, teised teatavad, miks ei saa seda teha.
Lääne heaoluühiskond on sõjahirmust väsinud ja olukorras, kus Ukrainas käib suuresti positsioonisõda, kõlavad üha rohkem üleskutsed rahule ükskõik mis hinna eest – selliseid meeleolusid on kõige rohkem levitanud Prantsusmaa president Emmanuel Macron ja Saksamaa kantsler Olaf Scholz. Muidugi on ka “pistrikke”, nagu brittide peaminister Boris Johnson, kes nõuab Venemaa purustamist ja annab ukrainlastele selleks ka relvi.
Eestis kaob Ukraina sõda samuti üha rohkem pildist. Ilmselt on ka annetused, mida alguses ohtralt voolas, on kokku kuivanud (sellele viitas üks Ukraina abistamise aktivist), sest kiire hinnatõus paneb inimesed ka endale mõtlema. Ukraina põgenikega lihtinimesed suurt kokku ei puutu (ega ka valitsejad), seega on loidus maad võtmas.
Päris huvitav oleks teada, millal riigiasutustelt Ukraina lipud maha võetakse – lõputult neid ju seal hoida ei saa, sest teise riigi lipud aastaid mastis lehvimas on nonsenss, eriti kui sõjast saab osapoolte ja Lääne väsimuse tõttu külmunud konflikt, Ukraina täielikku võitu aga on raske uskuda (mingi osa ilmselt jääb okupatsiooni alla). Lippudega on Eesti ennast kenasti nurka värvinud, sest ilmselt pole kedagi, kes ajapiiri paika panna julgeks.
EKRE, kes on kindlalt Putini purustamise poolt Ukraina sõjaväljadel, samuti põgenike kojunaasmise poolt, hoiatas kohe, et Ukraina toetamise ja põgenike tervitamise kampaania hääbub kord ülepingutatusest mõistuse piiresse, sest meil endil on kaela peal inflatsioonikirves ja hinnatõusumõõk. Nii tundub ka minevat.
UU