Istun pargipingil pealelõunal. Mööda tuhisevad taamal tänaval ühistransport ja autod, inimesed liiguvad minust mööda. Jälgin neid nii nagu vanasti – lihtsalt vaatan. Kõik on kenasti riides: naised on ennast üles löönud, meestel on viigipükstel sirged viigid ja kinganinad läigivad. Päike paistab, on soe, kevade esimesed päevad. Keegi ei sõima üksteisest möödudes, ei vaata isegi teineteisele silma ning autod ei anna signaali, kui keegi valgusfoori taga veidi kauem viivitab.
Ja ma mõtlen: need on needsamad inimesed, kes pärast tööpäeva avavad enda jaoks sotsiaalmeedia väravad. Needsamad, kes hakkavad seal tigedalt „tuututama“ ja „signaali“ andma. Möödub minust proua punases mantlis, väljapeetud kübar peas. Jään mõttesse – kas tema võib olla üks neist anonüümsetest, kes sotsiaalmeedias kaasmaalastele halvasti ütleb?
Või see härrasmees, läpakakott üle õla ja kohvitops käes, oodates ülekäigurajal rohelist tuld – kas tema võib olla üks nendest, kes internetiavarustes teisi tühistab?
Kummaline. Miks me ei suuda sotsiaalmeedias ennast talitseda? Tänaval liigume ja eksisteerime koos, kuid silma me üksteisele vaadata ei julge. Päeva jooksul tekkinud pinged ja olukorrad lahendame hiljem virtuaalmaailmas – sõnakalt, ropult, kõiketeadvalt ja sageli anonüümselt.
Kas internet on tõesti see jõud, mis rahvast korraga koos hoiab ja samal ajal lahutab? Ja kes me siis oleme – kas need, kes tänaval uhketes riietes ja autodes rahulikult eksisteerivad, või need, kes üksi sotsiaalmeedias anonüümselt kaasmaalasi tümitavad?
Kas see ongi meie Eesti, meie inimesed – needsamad, kes laulukaare all üksteisel käest kinni hoides koos laulavad? Me mahume ju laulukaare alla ära – miks me internetti ei mahu?
Rainis Lipstok