Uued Uudised küsivad avaliku elu tegelastelt, kuidas on koroonakriis nende elu muutnud. Seekord vastab Riigikogu liige Kalle Grünthal.
“Alates eriolukorra väljakuulutamisest olen kodunt väljudes alati kasutanud isikukaitsevahendeid: maski, ja kindaid ning Riigikogus töötades ka veel prille ja vihmakeepi. Samuti on autos, kodus ja tööl alaliselt olemas ka desovahend, mida kasutan enne autosse istumist ning pärast ruumi sisenemist, puhastades käed, pangakaardid, võtmed, telefoni jne. Seega julgen arvata, et olen seoses eelneva tegevusega suutnud haigestumist vältida vähemalt kaks ja pool nädalat. Väidetavalt on haiguse peiteaeg kahe nädala piires.
Miks kaitsevahendite osas just aga selline valik? Pean tunnistama, et Terviseameti tegevuse ja soovituste vastu puudub mul respekt, sest inimestele on aetud täielikku jama. Mõned näited: „Eesti on koroonaga võitluseks täielikult valmis“, „Koroonaviirus pole eriti nakkav ega surmav ja kohe saab vaktsiin valmis“. Samuti on Terviseamet kroonaviirust võrrelnud gripiga ning väitnud, et maske pole vaja kanda, sest tervet inimest see ei säästa. Siis tuli aga uus info, maski kandmine peab saama sotsiaalseks normiks jne.
Otsustasin jätta kõrvale meie „spetsialistide soovitused“ ning pöörasin pilgu hoopis praktikute ehk meditsiinitöötajate tegevusele ning lisaks üritasin natuke ka ise kaasa mõelda uues senitundmatus olukorras. Meditsiinitöötajad on koroonaviiruse proovide võtmisel pealaest jalatallani kilekombinesoonidesse sisse pakitud nagu kosmonaudid. Ju levib nakkus mitte ainult saastatud pindade, vaid ka õhu ja piiskade kaudu. Kuna istun Riigikogus viimases pingis ning tihti kogunevad kolleegid mu selja taha jalgu sirutama ning ka muidu juttu ajama, oleks seega vaja enda üleriideid kaitsta õhus lendlevate viiruseosakeste eest, vältimaks nende koju tassimist. Ei ole ju võimalik ülikonda igapäevaselt pesta ning käiku läks kaubandusvõrgus müüdav vihmakeep.
Prillide kasutamise osas võtsin eeskuju heast kolleegist Alar Lanemanist, kes teadis rääkida, et viirus võib levida ka silma pisarakanali kaudu. Käiku läksid silmi suhteliselt hästi kaitsvad jahilaskeprillid. Lisaks muidugi ka kindad ja mask.
Sellisena varustatuna sattusin ma Riigikogu istungil eelkõige ajakirjanike tähelepanu alla ning nende poolt lendu lastud repliigid olid vägagi iroonilised. Nende osas, kes aga helistasid ning soovisid minu kummalise välimuse kohta kommentaare saada küsimusega, miks just nii, oli jutt äärmiselt lühike. Palusin esmalt põhjendada, miks nad analoogse küsimusega ei pöördu meditsiinitöötajate poole, kes samuti kaitseriietust kannavad. Sellega oli ajakirjanike jaoks sarkasm lõppenud ning edasi jätkus vestlus normaalselt. Põhjendused, et kuulun riskigruppi ning pean jätkuvalt suutma hooldada ka oma eakat ema, olid nende jaoks piisavad.
Samas peab märkima, et laekunud on ka positiivset tagasisidet. Mulle kirjutas Luksemburgis elav Kristjan Kelt, magistrikraadiga programmeerija, kes proovis hoiatada Hispaaniat ees ootava suure suremuse eest, kuid keda kahjuks ei kuulatud: „Mulle edastati info Teie julgest sammust tulla Riigikogu istungile kaitsevahenditega. Minu arvates annab see õige signaali ja on indiviidi seisukohast ainuke mõistlik otsus.
Lähtuda tuleb põhimõttest, et praeguses situatsioonis peab igaüks käituma nii, nagu kõik sõltuks ainult temast. Või siis vabatahtlikult viiruse epitsentrisse Saaremaa Haiglale appi läinud tippkardioloog Hasso Uuetoa, kes märkis ühes internetikommentaaris, et see inimene seal Riigikogus on enda ja teda ümbritsevate inimeste tervist asunud kaitsma. Muide kirjutatu oli vastuseks ühele sotsiaalmeedias ilkujatest, endisele sotsist Riigikogulasele ja ministrile Jaanus Marrandile, kes pidas minu kaitsevarustust mõttetuks. Marrandi arvates on tegemist minu sooviga äratada meedias tähelepanu.
Vastuseks Marrandile võin öelda, et tema suhtumine viiruse leviku võimalustesse on rohkem kui vastutustundetu. Arvestades seda, et tal on kindlasti ka hulk poolehoidjaid, siis lausa ka kuritegelik, sest lihtsalt on kurb, kui mõni tema järgijatest loobub kaitsevahendite kasutamisest ning nakatub.
Tuletame siinkohal meelde kahte araabia vanasõna: „Las koerad hauguvad, karavan liigub edasi“ ning „usu jumalat, aga oma kaamel seo ikka ise kinni“.”