Pühapäeva hommikul sattusin kuulama raadiojaama Star FM, kus saatejuhid, kaks meest ja üks naine, lubasid endale pisut nostalgitsemist, igatsedes taga 1990. aastaid.
Tunnistades Eesti riigi saavutusi 27 iseseisvusaasta jooksul, nentisid 20-30. eluaastates saatejuhid, et tänane ühiskond on omajagu ülereguleeritud ja pakkusid välja kergelt utopistliku mõtte, et riik oleks 100. aastapäeval võinud ülesehitust alustada uuesti ja puhtalt lehelt.
Seda, et riik on regulatsioonidega üle pingutanud, ütlevad nii lihtkodanikud, ettevõtjad, välismaalased kui ka opositsioonipoliitikud. Kõik nad arvavad, et riik on seadustega võtnud inimestelt ära palju vabadusi, loovuse ja omapäi hakkamasaamise oskuse. Meil on juba seadusi, mille nimes kordub sõna “muutmise” juba 3-4 korda.
Oleme loonud poliitilise süsteemi, kus riik tahabki oma kodanikke raha jaotamise kaudu kontrollida, ta ei taha, et inimene oleks iseseisev ja seega kontrollimatu, vaid et ta tuleks, käsi pikas, riigilt raha küsima. Siis saab riik armulikult, õnnistegija nägu pähe manades, anda talle pisut raha, mille ta on eelnevalt sellesama kodaniku taskust kümnekonna erineva maksuga välja nihverdanud.
Üks mu tuttav talunik rääkis, et kui varem läks ta tootmist laiendada soovides lauta uusi sulgusid juurde ehitama, siis nüüd läheb ta projekti kirjutama. Projektirahad on inimesed orjusesse sulgenud, võtnud neilt initsiatiivi ja pannud nad tantsima rahajaotajate pilli järgi.
Riik tähendab sageli suuresti ametnikkonda ja kuna nood ei taha oma magusast tööst ilma jääda, peavad nad oma vajalikkust tõestama. Euroopa Liit oma direktiividega annabki neile selle võimaluse, nad saavad oma tähtsust näidata ja nii sünnivadki tobedad seadused, milles sisalduvat karmust EL sageli otseselt ei nõuagi.
Samas aga on ka euroliit väikese Eesti suurem variant – kui kodumaal üritab võimuladvik lihtkodanikku sulasena enda külge siduda, siis EL-i raames teevad seda Euroopa Komisjon ja paar suurriiki, kes panevad väiksemad almust küsima. Nad panevad ühiskassasse küll suurema panuse, kuid võtavad selle mujalt, kasvõi endale kasulikke otsuseid läbi surudes, protsentidega tagasi.
Mina näen ülereguleeritud Lääne tüüpi ühiskonnas paraku üha selgemaid totalitarismi ilminguid. Kui Stalin kehtestas diktatuuri politrukkide nagaanide ja GULAG-i abil, siis praegune Lääne ühiskond teeb seda läbi ülereguleerituse, kusjuures inimestele jäetakse mulje, et läbi väidetava kodanikuühiskonna on nad seda ise soovinud.
Riik on majandussfääri ja sotsiaalvaldkonna üleregulatsioonist liikunud juba ka inimeste eraellu. Tegelikult peaks demokraatlikus riigis kõik sellised teemad nagu pagulaste sisseveo, homoseksualismi ja sooneutraalsuse heakskiitmine või mahalaitmine olema iga inimese isiklik otsus ja riik ei tohiks seal midagi kohustuseks muuta. Paraku on Lääne-Euroopa ja suuresti ka Eesti selles osas teinud vähemuste armastamise kohustuseks, mis vägivaldse pealesurumisega mingil juhul sellist tulemust ei saavuta.
Tõmban üha sagedamini praegu toimuvale paralleele populaarse sarjaga “Näljamängud”, kus loodud ühiskond oli tõeliselt totalitaarne ja samas ilusate sõnade taha peituv. Selline ühiskond ei sünni paraku mitte stalinlikust nuudivibutamisest, vaid president Snow oli filmis ainuvõimu kehtestanud umbes sel moel, nagu seda alustavad praegu Merkel, Juncker ja Macron või millest unistab raha loopiv Soros.