28.05.2018
Urmas Espenberg
Euroopa Liit, ja tundub, et järjest enam ka Eesti, on ennast ideoloogiliselt niivõrd valede sisse mässinud, et Lääne tsivilisatsiooni päästmiseks on ainus võimalik tee tõde taas üles leida ja vastavalt sellele tegutsema hakata.
Tõe probleem poliitikas ja ühiskonnas?
Probleemi teeb eriti keerukaks see, et kui teaduses või looduses on asjad enam-vähem paigas, siis inimühiskonnas toimub pideva liikumine ja erinevate tegurite koosmõju. Inimesed ise on juba erinevad isiksused koos oma erinevate vajaduste, temperamendi ja iseloomudega. Ühiskonnas eksisteerivad erinevad sood, rahvused ja religioonid, majanduses huvigrupid, tööjaotuse erinevad pooled ning poliitikas erinevad survegrupid, vähemused, erakonnad ja ideoloogiad.
Demokraatlikus ühiskonnas ei õnnestu nende erisuste tõttu väga suuri rahvahulki vägisi mingile ühtsele ideoloogiale allutada. Diktatuuri tingimustes ja konkureerivate ideede represseerimise tulemusena võib see siiski mingiks ajaks õnnestuda, kuid selline vale ei saa kesta igavesti ja laguneb varem või hiljem koost.
Sotsiaalpsühholoogias on tihti täheldatud, et inimesed järgnevad mõnikord ebatõesele ja petlikule ideoloogiale. Sellega kaasneb teatud massipsühhoos. Kogu riiklik haldus, haridussüsteem, massimeedia ja kultuur tehakse vastavalt ümber ja see omakorda hakkab neidsamu väärarusaamu taastootma. Nii ollakse pikki ajalooperioode valede ja pettekujutluste küüsis ning ühiskonnad arenevad halvemuse poole.
Oleme jõudnud nn tõejärgsesse ajajärku, kus kõik tõed on suhtelised?
Lääne demokraatiates usub iga huvigrupp, et just temal on õigus, ja seetõttu on tõde raske välja selgitada. Kõikvõimalikud subjektivistid ja relativistid on varmad kinnitama, et mingit tõsikindlat objektiivset teadmist ühiskonnas polegi olemas.
Tõe mõiste ise on samuti devalveerunud – paljusid see lihtsalt enam ei huvita ja teised usuvad vaid iseenda tõdedesse. Viimasel ajal on aga Lääneski hakanud lisaks levima nn repressiivne tolerants ehk globaalset turumajandust dikteerivad ideoloogiad nagu uusliberalism ja uusvasakpoolsus, mis üritavad hõivata tõemonopoli ning kõrvaldada areenilt konkurente, eeskätt väärtuskonservatismi. Mustatakse rahvusriikide ideed ning püütakse lõhkuda sajanditepikkusi inimkonna pidepunkte nagu moraal, perekond, kultuur ja religioon.
Läänemaailmas ja eriti Euroopas on hetkel kujunenud, õigemini kujundatud välja selline rassilis-rahvuslik-kultuuriline paabel, mis varem või hiljem ähvardab katastroofiga. Ei saa ju kaua kesta, et „rahumeelselt“ kõrvuti suudavad eksisteerivad nii erinevad asjad nagu šariaat, feminism ja meestekius; kõikelubatavus, sallimatus, Lääne kõrgväärtused ning primitiivsed hõimutavad; homokultuur ja homoseksuaalsuse taunimine; rahvuslus ja euroföderalism; erinevad religioonid ja täielik ateism.
Tõelise tõrjutuse rolli on jäänud konservatiivsed väärtused ja ideoloogia, mis tegelikult ainsana kaitsevad läänelike väärtuste alustalasid, milleks on kreeka kultuur, rooma õigus ja kristlus. USA uuringufirma Media Research Centeri 2016. aasta uurimuste põhjal on arenenud lääneriikide ideoloogia, kultuur, haridus ja meedia tugevasti lääpas vasakpoolsuse ja liberalismi suunas. Peavoolumeediast on sinna kaasatud pea 90% kanalitest ja nüüd soovitakse endale allutada ka tõrgest sotsiaalmeediat. Selline ahistamine ei saa kauem kesta. Esiteks on see tegelikult vasakliberaalne kultuuriline diktatuur, mis pole kooskõlas demokraatia tavadega, ja teiseks ähvardab taoline olukord tõeliste, juba nimetatud Lääne väärtuste kokkukukkumisega. Ja hiljem kogu lääne kõrgtsivilisatsiooni taandumisega islami või putinismi ees.
Mis puudutab aga libauudiste vohamisse, siis siin on kindlaks tehtud (toosama MRC uuring), et konservatiivid hindavad uudise tõeväärtust kõhutunde ja terve mõistusega, liberaalid aga kollektiivse üleolekuga ja eneseimetlusega, pidades enda ideoloogiat ainuõigeks. See tähendab, et nii vasakpoolsed ja liberaalid on oma valitseva ideoloogilise diktatuuri tingimustes täielikult minetanud terve mõistuse ja kriitikameele. Viimased on aga ühiskonna arenguks hädavajalikud faktorid — muidu toimub stagnatsioon ja selle järgneb kollaps, nagu ajaloost teada on.
Väärtuskonservatism aitab tõe ühiskonnas ja poliitikas taas üles leida!
Mida teha, et Läänes valitsevast ummikust ja väärtuskriisist väljuda? Kas oleme tõesed teadmised juba lootusetult valedekuhilasse kaotanud? Ehk on veel siiski võimalik objektiivne tõde taas üles leida, sest ta on alati olemas olnud ja seda nii filosoofias, looduses kui ka ühiskonnas.
Esmalt peavad taas ausse tõusma sotsiaalteadused, eeskätt sotsioloogia. Ja see ei tohiks olla kellegi huvidele allutatud sotsioloogia, vaid tõeliselt objektiivne teadus ühiskonna arengutest. Poliitilised ja sotsiaalsed uuringuid ning küsitlused ei tohiks olla allutatud mõjukate survegruppide diktaadile nagu praegu, samuti tuleks nendega arvestada otsustusprotsessides.
Sellised pseudoteemadega nagu sooline palgalõhe, homoõigused, immigrantide privileegid, „inimõigused“, jne. tegelemine, millega rahvast lollitatakse, peaks asenduma tõsiste uuringutega ühiskonna edasise arengu kohta, mis puudutavad eeskätt Euroopa rahvuste, kultuuride ja riikide püsimajäämist, looduskeskkonna ja perekonna kestvust, heaolu ja tõeliste euroopalike väärtuste säilitamist tulevastele põlvedele, jne.
Tõe kõige olulisemaks kriteeriumiks, mille põhjal tõesust kontrollida, peaks jääma praktika, eeskätt ajalooline praktika, sest kabinettides väljaimetud ja eurobürokraatide poolt heakskiidetud teooriad kukuvad enamasti kokku.
Vaid väärtuskonservatism – ideoloogia, mis hindab ajaloolist tõde, reaalsust ja fakte, kainet kaalutlemist, tervet mõistust ja elulähedust ning samas ratsionaalset mõtlemist, peab taas ausse tõusma ning vaid sel moel suudetakse leida üles ka Lääne tsivilisatsiooni päästmise võtmed.
Laiendatud refereering ettekandest konverentsil “Tõejärgne maailm – kuidas ära tunda, mis on tõde ja mis vale”