01.03.2019
Urmas Espenberg
Pühapäeval toimuvad Riigikogu valimised pole mitte lihtsalt tavapärased iga nelja aasta tagant korduvad rutiinsed poliitmanöövrid, kus ühed “pingviinid” vahetatakse teiste vastu, vaid üsnagi fataalne sündmus, millel on oma peaküsimus nagu filosoofiaski.
Ja selleks paradigmaks või valimiste peaküsimuseks ei ole teps mitte majandus, pensionid või tervishoid (mitte et need teemad poleks olulised, nad on ja vägagi) vaid kogu meie väikese riigi tulevik. Täpsemalt küsimused: kas me kestame riigi ja rahvana edasi või jätkub meid lõpuks hukuni tüüriv peenhäälestamine, kas toimub meie riigi ja rahvuse lahustumine globalismi tuultes või suudame me oma armsale Eestile uue hingamise ja elu anda?
Ja selle küsimuse saatus on valijate kätes, kellest suur osa on juba eelhääletamisel oma otsuse teinud. Milline on nende valik on seekord üsna raske ennustada. Reitingute uuringud on väga kallutatud ja hüplevad näidates paremust kord ühele kord teisele erakonnale. Valijad on varmad uskuma sõnaosavate kartellipoliitikute heietusi, kus eesti rahvale lubatakse taaskord helget kollakas-rohelis-roosat tulevikku. Imalad lubadused on magusalt petlikud nagu sireenide kutsed Odüsseusele, et meelitada viimast meresügavikku: kuula ja usalda meid, meie oleme sinu eliit, targad ja ilusad, meie teame kuidas riigiasju ajada! Tavaline oma igapäevast tööd tegev inimene tahaks neid kergesti uskuda. Lisaks on kartellierakondade poolt pakutavat “helget kuvandit” inimeste enda raha eest neile ka miljonite eurode eest reklaamidega pähe taotud. Eelnevalt kordasaadetud sigadused kipuvad ununema, vargused ja valetamised meelest minema, kartellimahhinaatorite omakasu ja rahahimu tähelepanuta jääma ning jälle on kiusatus valida tuttavat nime või klikkida mugavalt nuppu, kuigi üheski teises riigis pole e-valimisi turvaliseks loetud. Võib julgelt väita, et valimiste tulemused on juba mõnevõrra ette välja arvestatud ning kavalate poliittehnoloogide poolt konstrueeritud.
Ka demokraatiaga oleks näiliselt justkui kõik korras. Jälle on mitmekesisuse tekitamiseks loodud uusi erakondi nagu Eesti 200, et näidata – valikuvõimalused on laiad, veel saab valida elurikkust ja vabaks olemist. Eesti vajavat spetsialistide valitsemist, justkui oleks see poliitikas kõige olulisem. Aga ei ole! Tegelikult peavad poliitikud suutma anda ühiskonna arengu visioonid ja suunad ning spetsialistid teavad jälle kõige paremini kuidas neid ellu viia. Nn. spetsialistide Riigikogu nõrkuseks on üldistusvõime nappus ja üksikasjadesse takerdumine. Mõned uued erakonnad on muidugi tekkinud ka ehteestlasliku jonni tõttu ehk nagu väliseestlased ütlevad” viis eestlast ja viis erinevat kirikukogudust”. Põhjuseks isikutevahelised tülid.
Lisaks muidugi peavoolumeedia “vanade ideoloogiarebaste” ning liberaalsotsialistliku ajupesu läbinud lapsajakirjanike sümbioos, mis maalib inimestele silme ette igasugu veidraid pilte ja mõttekonstruktsioone ühiskonnas toimuva kohta. Kannatajaks on siin eeskätt rahvuslased ning konservatiivid keda on kujutatud kahjuks halvasti, lausa paariatena. Esineb otsest valetamist, tuleb ette esinejate otsest kõrvalejätmist debattidest (nt. Stockholmi oma, Tallinna esinumbrite debatid, jne.) või seisukohtade väljajätmist paneelidest (nt. ajaleht Pealinna paneelseisukohad iibe ja rahvastiku juurdekasvu osas (välja oli jäetud EKRE seisukohad, mis olid tähtaegselt saadetud ja korrektselt vormistatud). Põhjenduseks saadetakse ikka mingi lihtlause nagu, ei pandud tähele, ei märgatud, ei olnud ruumi, jne. Kui see pole kallutatus siis mis see on? Siin seal on juba kuulda ka valimisseaduste rikkumistest: kus polnud pitseeritud kaste (nt. Soome) või pole võetud EKRE liikmeid valimiskomisjoni liikmeks (Põltsamaa valla näitel), sest võeti esimesed viis ja rohkem ei mahtuvat?
Ahastusel olev aus ja eestimeelne valija küsib siinkohal: kaua see jama kestab, millal rahvas saab oma võimu ja otsustusõiguse kitsa eliitaarse ning vaid iseenda heaolu eest seisva kliki käest tagasi? Ometi peab ju kord tulema arusaamise ja äratundmise hetk, mida, miks ja milleks? Kui rahvuskonservatiivsed ja uusparempoolsed saaksid võimalikult palju hääli on neid raskem ka manipulatsioonide abil kõrvaldada, vead oleks liiga ilmsed. Teiseks on rahvuskonservatiivid seekord valimiste aususe ja läbipaistvuse oma erilise tähelepanu alla võtnud. Igal pool üle maa 451-s jaoskonnas on väljas valimiskomisjonide liikmeid ja vaatlejaid, kõikjal on silmad ja kõrvad, mis annavad võimalikest rikkumistest kohe teada.
Lõpetuseks tahan kõiki valijaid hoiatada sotside eest. Nende seas leidub ka normaalseid, lausa toredaid inimesi, kes on aga sattunud halva ideloogia mõjusfääri ja ei leia sealt enam väljapääsu. Kuid on ka palju fanaatikuid. Ärgem unustagem, et vaatama ilusale jutule kõikide võrdsetest õigustest ja sellest justkui igaüks loeb on tegu koletu ideloogia järeltulijatega. Nii palju inimesi kui on mõrvanud kommunistlikud ja sotsialistlikud režiimid ei jõua ilmaski kokku lugeda, niivõrd sallimatut seltskonda teistimõtlejate suhtes on raske ette kujutada. Meeldetuletuseks Indrek Tarandi kohta, kes lubas oma FB postituses vaenlasi kuklalaskudega eemaldada, räägiksin natuke kuulsusrikkast võrdsustajate ajaloost. Nimelt kuklalaskude maailmameistritest, kelleks polnud ei Saksa natsid, ega Itaalia fašistid, vaid ikka punased. Tsiteerides Kalle Mälbergi “Melanhooliat” oli üks suurimaid meistreid kuklalaskude alal klassis “Nagaan” lätlane Peteris Maggo, Läti kütt, Lenini seejärel Stalini autojuht, polkovniku auastmeni jõudnu. Ta loobus roolikeeraja ametist ja asus tööle Ljubljanka vanglasse elukutselise tapjana, kus ta hukkas suusrusjärgus umbes 10 000 inimest, keskmiselt tappis Maggo 10 inimest päevas. Pjotr Maggo hüüdnimega Maag kamandas surmamõistetu seina äärde ja karjus meist paljudele tuttavaid epiteete “fašistlik raibe” ja “natsionalistlik siga”. Kuklalaskude maailmameistriks klassis “Walter” on kroonitud aga NKVD-lane Vassili Blohhin, kes kastitäie “Walter” püstolitega “töötades” 28 ööpäeva jooksul tappis 7000 poolakat. Kindralmajori auastme välja teeninud Blohhin oli isegi tublim ja töökam kui Maggo -tema suutis tappa 300 inimest päevas. Infot selle kohta, kas nad magasid rahulikult, paraku teada pole. Võrdsema ühiskonna eest seisvad punased khmeerid lõid maha ainult miljoni kambodžalast, kuid nõukogude ja punahiina seltsimehed panid sellele tulemusele pika puuga ära.
Paraku pole rahvuskonservatiividel oma kampaaniamõtete ja kandidaatide viimisel rahvani abiks muid meediakanaleid kui portaalid Uued Uudised ja raadiosaade Räägime asjast. Kuid vaatamata sellele oleme jõudnud väga paljude inimeste südamesse ja mõistusesse. Veebruarikuus oli Uute Uudiste lugejanumbrid vapustavalt kõrged. Lehte olid külastanud 667 000 inimest, seega 2/3 valimisõiguslikest kodanikest, EKRE kodulehte 300 000 inimest ehk 1/3 valijatest. See annab lootust heaks tulemuseks, kuid lõplik tõde selgub siiski 3. märtsi öösel.