Millal tekkisid üldse eetika ning hoolitsemine vanurite eest ehk sotsiaalabi? Arvatakse, et siis kui muistsetes hõimudes loobuti vanurite, haigete ja väetite heitmisest kuristikku ning tekkis eetika. Ehkki toitu nappis ja elu elu oli raske, ei jäetud oma lähedasi saatuse hooleks. Sellest ajast peale hakkasid vanemate ja väetimate eest ühiskonnas hoolt kandma sugukond, perekond ja kogukond.
Veidi sotsiaalkaitse ja pensionide ajaloost
Keskajal hakati asutama varjupaiku, seeke ja hospiitse ning uusajal tekkisid esimesed hooldekodud Hollandis ja Prantsusmaal. Sotsialistid-utopistid nagu Moore ja Campanella muidugi kujutasid elu oma Päikselinnades õnnelikena kõikide jaoks, kuid need utoopiad pole kunagi realiseerunud.
Reaalselt lõi esimese vanaduspensioni riiklikult korraldatud süsteemi Saksamaa riigikantsler Otto von Bismarck. Toona nägi Saksamaa rahvastikupüramiid tõepoolest välja nagu õiget pidi püramiid – laia põhja moodustasid lapsed ja tööealised ning peenikese tipu vanad. Pensionile said 70-aastased ja neid oli toona väga vähe.
Tänapäeva läänemaailmas on püramiidid ümber pöördunud ja nende teravik suundub allapoole. Eluiga pikeneb, tervis ja elutingimused on paremad ning pensionärid moodustavad aina suurema osa ühiskonnast, samas kui neid maksudega ülalpidavaid töötajaid ja lapsi on vähem. Üks võimalus on suurendada sündimust ka arenenud riikides, kuid paljud ei taha sellega tegeleda, selmet tuuakse sisse immigrante kolmandatest riikidest. Viimased aga ei hooli mitte uue asukohariigi pensionäridest, vaid muretsevad eeskätt iseenda ja oma koduriiki mahajäänute pärast. Sestap selline mudel ei tööta. Õnneks on Eestis hakatud aru saama, et vaid põliselanike iibe kasvatamine annab olulisi tulemusi.
Perekonna tugi jätkuvalt oluline
Vaesetes arengumaades langeb sotsiaalne hoolekandmine perekonna õlgadele, kes teeb seda muuseas väga edukalt. Paljudes neis riikides on häbiasi kui vanem sugulane jääb raskel hetkel lähedaste toest ilma. Läänes aga tuleb seda tihti ette ja mõneti on see muutunud lausa normiks. Väheneb põlvkondade sidusus. Perekonda kui institutsiooni demoniseeritakse ja kasvab üksikute inimeste hulk. Mõttemaailmas prevaleerib individualism. Tihti ei soovi, aga vahel ka ei suuda, lapsed oma eakate vanemate eest hoolt kanda kuigi peaksid. Paljud pensionärid lesestuvad ja neil pole isegi abikaasa tuge. Seetõttu muutub järjest olulisemaks iga üksiku pensionäri toimetulek.
EKRE kui konservatiivne erakond toetab jätkuvalt perekonda kui kõige tähtsmat sotsiaalse sidususe tagajat. Kui inimene tööjõulisena hoolitseb oma laste ja lastelaste eest, peaks talle olema tagatud ka nooremate hool vanemas eas.
Rahvuskonservatiivid toetavad tugevat esimest sammast
Penisoni mõte peaks olema üllas ja pensione ei tohiks käsitleda tuluna, mida riigipoolselt veel maksustatkse, vaid kompensatsioonina inimeste panuse eest ühiskonna arendamisesse. EKRE arvates on absoluutselt lubamatu ka topeltmaksustamine, mida praegu ikka aeg-ajalt tehakse. EL ühes liikmesriigis maksud maksnud pensionäri ei tohiks mingil juhul maksustada teises riigis, võttes aluseks pensioni kui võõrriigist saadud tulu.
Õigus pensionile pole taeva kingitus ega vältimatu loodusseadus, vaid ühiskonna liikmete poolt töö baasil loodud puhver, mis peaks aitama töövõime minetanud inimestel elus hakkama saada. Tegu ei ole imeveskiga, vaid vanemaealiste abistamise süsteemiga, mille tulud ja kulud peavad enam-vähem ots otsaga kokku tulema.
Pensionide suuruse ja nende kasvu peamiseks allikaks on jätkuvalt üldine majanduse- ja heaolu kasv, samas kui Euroopa ja ka Eesti majandus ei kipu väga hoogsalt kasvama. Tuleb arvestada majanduse tsüklilisusega – on kriisid, langus ja siis jälle mõningane kasv. Lisaks on väga range eelarveseadus ning eelarve postisoonide parandamiseks pole lubatud kasutada ka laene. Mitmed EKRE meetmed majanduskasvu oluliseks elavdamiseks ja suurendamiseks, mis oleks taganud ka olulise pensionikasvu, ei ole koalitsioonis esialgu realiseerunud. Seetõttu ongi kasv selline nagu ta on. “Vaut mieux quelque chose, que rien!” (prantsuse k. – Parem midagi, kui mitte midagi!)
Riiklikud vahendid kipuvad olema aina napimad. Kas riiklike pensionide kuldajad hakkavad mööda saama? Suuri riiklikke rahalisi vahendeid nõudvaid asju tuleb ju aina juurde, olgu selleks siis rändesurve või nn kliimakriis. Ometi on ka positiivseid nihkeid: ehk on abi näiteks nutikast majandusest? Rahvastikuteadlased nagu Jaak Valge, räägivad sedagi, et eestlaste iive on tõusuteel ja rahvastiku taastetase ei ole enam kosmilises kauguses.
Pensioneid on raske suurendada ka mingite muude eelarve tulude abil, sest mis oleks need kulud, mida kõik oleks nõus tegemata jätma. Kas suurtükipatarei riigi kaitseks, päästjate ja politseinike palgatõus, riikliku taristu parandamine, suurte kultuuriobjektide arendamine või hoopis homopropaganda ning kolmandate riikide kodanike ülalpidamine, mida kehutavad tagant sotsid ja liberaalid? Mida võtta, mida jätta?
Kõigele vaatamata toetab EKRE esimese pensionisamba suurendamist otsides selleks eelarvelisi vahendeid nii Eestist kui vaadates üle ka Euroopa Liidu poolt antud rahastamise võimalused.
Teine sammas vajab kindlasti reformi
Pension pole aga arenenud riikides enam ammu ainus hakkamasaamise vahend. On tekkinud mitmed muud võimalused elu jooksul end vanaduspõlveks kindlustada nagu edukas karjäär, hea palk, investeerimine kinnisvarasse ja muudesse asjadesse. Paljud käivad vaatamata vanusele jätkuvalt tööl. On loomulik, et inimesed, kelle tervis on hea ja reipus tasemel, soovivad ka vanemas eas jätkata täisverelist elu, kuhu kuuluvad nii hea riietus, toit, korralik meelelahutus kui ka reisimine.
Siin peakski olema abiks kogumispensionid ja nende baasil loodud fondid, mida siis olenevalt riikidest kutsutakse kas pensioni teiseks või kolmandaks sambaks.
Eestis pole teine sammas tööle läinud ja seetõttu on pooldab ka EKRE selle ümbertegemist ehk vabatahlikuks muutmist. Peapõhjuseks see, et inimestel puudub usk ja usaldus teise pensionisamba vastu.
Suurimaks probleemiks on pensionifondide madal tootlus, mida peaks kindlasti oluliselt kasvatama. Loomulikult pole see kerge, sest riskid on kõrged. Maailm ei ole mingi turvaline paik. Pidevad sõjad ja konfliktid tekitavad turgudel teadmatust ja pidevat turbulentsi. Majanduse areng on tsükliline. Kriisid ning inflatsioon söövad tihti ära kõik kogunenud säästud. Globaalseid probleeme aga lisandub iga päev juurde. Kuna peame südant valutama nii nälgivate aafriklaste, pidevalt sõdivate islamistide kui maailma kehva kliima pärast, on kogumispensionid väga kõrge riskiga ettevõtmine, kus kasumlikkuse aste problemaatiline. Tuleb üle vaadata sammud, mida on tehtud teistes riikides, nende kogemused on samuti tähelepanuväärsed, kuid automaatselt ei saa Eestisse kõiki mudeleid üle kanda.
Üle peab vaatama fondide sissemaksed võtmes, kes neid sissemakseid teevad – kindlasti inimene ise, aga kes veel – kas jätkuvalt riik? või hoopis ettevõtja? või koguni kõik kolm? Või siiski ettevõtja ja töötaja, nagu Soome KELA puhul? Ettevõtjate kulu sotsiaalmaksu näol on hetkel niigi üsna kopsakas, mis takistab ka majanduse üldist arengut. Kas poleks siis otstarbekas teha II ja III asemel, üks kuid jätkusuutlik sammas lisaks riiklikule pensionile, millega liitumine oleks vabatahtlik.
Ja lõpetuseks: kas poleks mõtet ühendada mingil viisil tulevikus inimeste tervise- ja pensionikindlustus, sõltub ju eeskätt heast tervisest ka tulevaste pensionäride elu edasine käik. Parafraseerides taas üht prantsuse mõttetera, inimesed ei sure mitte kunagi haiguste, vaid ikka ravimite tõttu.