Kuna 2015 pääsesid parlamenti kaks näiliselt uut erakonda, siis on nüüd enne järjekordseid Riigikogu valimisi lahti läinud tõeline uut erakondade tegemise maania. Levib arvamus, et see on väga lihtne ja kerge, kuid võta näpust. Lugu on oluliselt keerulisem.
2015 aasta kohta saab öelda näiliselt uut erakonda seetõttu, et EKRE tekkis pika poliitilise ajalooga Rahvaliidu ja Eesti Rahvusliku Liikumise liitumise baasil 2012 aastal ja hetkel madalseisu langenud Vabaerakonna eelkäijaks võib pidada 2011 aastal loodud MTÜ Vaba Isamaaline Kodanik ning selle tuumiku moodustasid endised isamaaliidu kampsunid. Uued poliitturule pürgijad nagu Eesti 200, täna 05.09 väljahõigatud Elurikkuse Erakond ja MTÜ Piraadipartei näivad oma toimetamistega aga üsna hilja peale jäänud olevat. Detsembriks peaks koos olema nii liikmeskond, programm, nimekirjad kui ka kampaaniaraha.
Poliitika turundamisel on küll oma eripärad, kuid põhireeglid on üldjuhul samad. Uutel tulijatel on alati raskem. Keegi neid ei tunne ega tea, nad peavad tegelema oma tutvustamise ja tõestamisega turul ehk valijatele, ja see pole sugugi kerge ülesanne. Paraku üsna kallis ka. Isegi siis, kui peavoolu meedia pisut kaasa aitab. Ainuke pluss on turuletuleku värskus ja uudsus, kuid kui sedagi napib, on olukord üsna lootusetu.
Viimasel ajal on nii meil kui ka mujal hoogsalt levitatud ideed, et mingisuguse projektipõhise poliitilise partei kiire kokkuklopsimine ja sellega valimistele minek on käkitegu. Piisab ainult initsiatiivikast tuumikust ja suurest tahtest. Ühe erakonna, eriti laiapindse toetusega rahvaerakonna jaoks, on tarvis aga midagi palju enamat.
Esiteks on uue poliitilise jõu esilekerkimiseks vaja ühiskondliku nõudlust. Kuid mida hetkel Eestis pole, seda pole! Uusparempoolsel ja rahvuskonservatiivsel (rahvuslased, väärtuskonservatiivid ja sõltumatute Euroopa riikide ühenduse pooldajad) suunal on kindla liidrirolli haaranud EKRE, kes seda tiiba jõuliselt edasi viib, samas kui teised tegijad ära on vajunud. Kõik muud segmendid on samuti triiki erakondi täis. See kehtib nii liberaaltsentristliku kui ka sotsiaaldemokraatliku mänguvälja kohta. Vasakradikaalid on esindatud Eestimaa Ühendatud Vasakpartei näol, kes lubanud jätkata Marxi ja Lenini püha üritust töörahva lõpliku võidu nimel. Ökonišis tegutseb juba aastaid, tõsi viimasel ajal mitte eriti edukas, Roheliste erakond. Vene parteid pole vaja seetõttu, et nende asja ajab Keskerakond. Islamikogukond on õnneks suudetud EKRE survel nii väike hoida, et ohtu organiseeritud parteiks nagu Belgias ja Hollandis esialgu pole.
Teiseks peaks igal erakonnal olema teatud maailmavaade, ideoloogiline suundmus või vähemalt kindlalt sõnastatud eesmärgid. Projektiparteidel on küll paar kõlavat loosungit, mõni initsiaator, kuid kõik muu puudub või on kehvasti sõnastatud. Eesti 200 asub kohe oma tegemisi kirjeldama omamata vähimatki ettekujutust, kuhu see kõik lõpuks viib või kellele seda üldse vaja on? Mis on laiem pilt ning kuhu Eesti peaks liikuma, olukorras kus häid lahendusi ellujäämiseks napib.
Kolmandaks pole mitte väheoluline erakonna organisatsioon. Paraku on elu näidanud, et 500-600 liikmega erakonnad pole elujõulised, sest nad ei suuda poliitikas tegutseda omamata piirkondlikke võrgustikke ning kohalikke liidreid. Vaatamata liikmete vähesusele, suudavad nad ka siis tülli minna.
Partei tegemine pole nagu seenelkäik, et võta vaid korv, mine metsa ja korja. Korraliku erakonna loomine nõuab palju verd, higi ja pisaraid nagu öeldakse, aga kindlasti aega ja raha. Liikmetestki võib nii väikses riigis nagu Eesti puudus kätte tulla, eriti siis kui lahkujaid palju. Heaks spetsialistiks olemine ei garanteeri veel poliitilisi oskusi ja tugevat närvi, mis tegelikult saab mingil hetkel määravaks, sest poliitika on suhteliselt kurnav ja stressirohke eluvaldkond, kus halvastiütlemine, sildistamine, reetmine ja valetamine on tavaline. Igaühele ei pruugi see sobida.
Lõpuks müüvad erakonnad nagu paljud tootjad ja teenusepakkujadki eeskätt usaldust. Aga usaldus ei tule paraku ei kiiresti ega ka kergesti.