Iseseisvuse taastamise järel lohistas kommunistlik diktatuur eestlasi karjade kaupa Hiinat külastama ja seda lausa mitmes laines. Ennekõike prooviti ajusid pesta meedia esindajatel, luua rahvavabariigist võimalikult ideaalilähedane kuvand. Hiina arenguhüpe oligi muljetavaldav nagu mulle jutustas üks meediajuht, keda kommarid mitmel korral võõrustasid. Mõjutustegevus töötas tema puhul 110%.
See kõik toimus 20-30 aasta eest ja olgem ausad, oli toona mõneti ka kadedust tekitav, sest Hiina oli vaesele eestlasele oma tasku peal reisimiseks kättesaamatu.
Asjaolu, et Eesti Vabariigi parlamendis tuleb aga kellelegi pähe luua Hiina sõprusrühm, on mõistusevastane, moraali- ja põhimõttelage avantüür. Igaühele on selge, et loodi see grupeering parlamentaarse turismi edendamise eesmärgil ja unustati sellega seoses kõik ohuhinnangud ja viimasedki väärtuste riismed, kui neid seltsimeestel üldse oli.
Ootamatul kombel tekkis reisisellidele ootamatult avalik tähelepanu ning vajadus oma luksuslikku turismireisi põhjendada. Nüüd läks aga eriti naljakaks: küll esindati maailmarahu, Eesti huve, selgitati meie seisukohti, õigustusi tuli nagu külluse sarvest, tõsi, kõik kulunud klišeed ja infantiilselt primitiivsed.
Mis edasi? Riigikogu maine huvides, mis on selletagi nullilähedane, oleks arukas puna-hiina luurerakuke parlamendis laiali saata. Vastasel juhul ei imesta keegi, kui mõni kunagi komparteisse kuulunud või ka mitte kuulunud tuhnus teatab Vene sõprusrühma loomisest, sest “Venemaast ei saa me naabritena üle ega ümber, rääkimine on parem vaikimisest ja sõda Ukraina vastu tuleb lõpetada”.
Ah jaa, ainult kliiniline idioot võib väita, et Venemaa ei ole Ukrainas tuumarelva kasutanud tänu Hiina survele.
Urmas Reitelmann, EKRE