Venemaal toimuvat on põnev jälgida, meenutab B-liiga sõjafilmi. Prigožini-taadi võiduvõimalused võrduvad 0-iga. Riigi siseselt tal liitlasi ei ole, julgeolekujõud on tema bandest tugevamad. Asjaolu, et tibla tapab tibla on muidugi jumalale meelepärane. Iseasi, mis saab peale “koka” ja tema jõugu likvideerimist.
Venemaa siseselt on täismahulist sõda toetavate jõudude hääl järjest valjem ning üha resoluutsemalt käivad meediumitest läbi üldmobilisatsiooni nõudvad loosungid. Sellest Eestis muidugi eriti rääkida ei taheta, õigem oleks väita, et ei juleta.
Vastupidiselt paraadidel praalimisele on Eesti kaitsetum, kui eales varem. Raskerelvad oleme ukridele kinkinud, asemele on tulnud mõned liikursuurtükid, mis saabusid ilma tulejuhtimisseadmeteta, seega kasutud. Kui mitu neist on tänaseks suudetud lahingukorda viia, ei oma suures pildis vähimatki tähtsust. Laskemoona puudust tunnistavad Herem ja tema õukond ka ise.
Praalida hangetest olukorras, kus ei USAs, veel vähem Euroopas, ei suudeta ligilähedaseltki piisavalt toota laskemoona kasvõi Ukraina tarvis, saati teistele, on lapsik ja ennekõike suur vale. Suurte valedega oleme liberaalide interrinde valitsuse puhul aga harjuda jõudnud.
Omaette teema on kaitsetahe. Üha valjemini kostub mõtteid, et saadame tiblade vastu lillad pataljonid, las nemad kaitsevad “liberaalseid väärtusi”, kui soovi on.
Kas keegi oskas ette ennustada veel poole aasta eest Venemaal puhkeda võivat siseriiklikku relvastatud vastuseisu? Muidugi mitte. Sellest järeldus, ajalugu on ettearvamatu ja täis ootamatuseid, ajaloolased teavad seda. Kõik on võimalik ja kõike võib oodata ning on väga reaalne võimalus, et meid kistakse konflikti meie tahtmistest sõltumata. “Valitsus” kuulub sõja puhul ettenähtud korra kohaselt evakueerimisele sõjatsoonist turvalisse naaberriiki, et säilitada legitiimne võimu kontinuiteet.
Sel teemal tasub kohe vihmaseks kiskuval suvel mõtteid mõlgutada. Venelastele jõudu aga teineteise nottimisel, mida on lõbus vaadata ainult seni, kuni see Narva jõe taga toimub.
Urmas Reitelmann