USA asevälisminister David Hale ei taha küll Euroopa käitumist naiivseks nimetada, kuid rõhutab, et on viimane aeg hakata nägema ohtusid, mida Hiinast pärit suured investeeringud endaga kaasa toovad.
Postimees kirjutab, et ka Tallinna ja Helsingi tunneli puhul soovitab ta enne Hiina raha vastuvõtmist mõelda teiste riikide kogemustele, sest projekti kõrval ostetakse Hiinalt ka nende tõekspidamisi.
Postimees küsis: „Oleme kahe viimase presidendi, Barack Obama ja Donald Trumpi ajal Hiinaga seoses näinud kaht mõtteviisi. Kui Obama nägi Hiinat võimaliku partnerina, siis Trump on seda riiki määratlenud konkurendi ja isegi vaenlasena. Millest selline muutus?“
David Hale vastab: „Ma arvan, et varem oli Hiina ekspertidel teatud eeldus, et kui tuua Hiina täielikult reeglitel põhinevasse rahvusvahelisse süsteemi, siis aja jooksul muutub nende käitumine ja nad muutuvad selliseks nagu meie. See ei osutunud tõeks.
Hiina otsustas selle asemel hoopis reeglitel põhinevast süsteemist kasu lõigata ning selle oma vajadustele allutada. Sealjuures ei muudetud oma kiskjalikke tavasid.
Meie arusaam on teistsugune. Tahame konstruktiivset ja tulemustele orienteeritud suhet. Nagu kõik teised soovime ka meie saada kasu läbikäimisest sellise suure majandusega. Samal ajal juhime tähelepanu probleemidele ja teeme kindlaks, et läbikäimine Hiina majandusega toimuks vastavalt reeglitele. Kui nad neid ei järgi, ütleme ka teistele välja selle, mis on valesti, ning anname endast parima, et nad oma käitumist muudaksid.“
Hale lisas, et Eestis on ta riskide kohta kuulnud mõtteid, mis on USA valitsuse arusaamadega väga sarnased.
„Aga kui Hiina tegevus pole läbipaistev, kui ta ärgitab valitsusi ning valitsusametnikke korruptsiooni teel enda kasuks otsuseid langetama, kasutab karmi taktikat, et suruda läbi oma ettevõtteid toetavaid otsuseid, ja üritab eksportida jälgimistegevuseks kasutatavat tehnoloogiat, on tegu probleemidega,“ lausus ta.
Hale’i sõnul tekivad ajapikku küsimused. Miks ei saa kohalikud inimesed tööd? Miks tulevad Hiina töölised isegi kõige vaesematesse riikidesse? Miks ei saa kohalikud ettevõtted lepinguid, vaid ainult Hiina firmad? Miks lähevad mõned neist projektidest pealtnäha aladele, mida kontrollib poliitiline eliit, ja miks ei jagata neid võrdselt üle riigi, et kõik saaksid kasu? Miks ei tea me investeerimisotsustest rohkem? Miks ei näe me seda, kuidas võlg tagasi makstakse, ja milline on plaan? Kuidas makstakse võlg tagasi projektide pealt, kus hiinlased võtavad suurema osa kasumist endale?
UU