Nagu arvata võiski, pidi aferist Tarandi kannatanu oreooli purustama keegi omast poliitsuguharust – EKRE kui üks konflikti osapooltest poleks seda teha suutnud, jäärapäine kartell lihtsalt ei teeks sellest välja.
Intrigandi maski kiskus maha ei keegi muu kui veendunud EKRE-vastane Jürgen Ligi, kellel sai ilmselt villand ühte väravasse mängimisest, tema naudib mängu ilu, mitte rullnoka tatistamist. Ligi sammu on tunnustanud ka mitmed tema vihased poliitilised oponendid.
Nüüd jääb üle vaid küsida, et kuidas vaatavad üldsusele näkku president Kaljulaid, peaminister Jüri Ratas ja paljud teised dzotile viskunud matrossovid, kui “õilsa” Tarandi müüt on raskelt haiget saanud ja vaesest kannatanust on ühtäkki saanud labane intrigant?
Ega nad vaatagi kellelegi näkku, vaid jätkavad endist viisi nutulaulu sellest, kuidas vägivallatseda ei tohtivat (kuigi Tarand seda provotseeris) ja EKRE tegevat (niigi olematule) poliitilisele kultuurile karuteene. Aga hea on tõdeda, et vanasõna iga oina paratamatust mihklipäevast ikka veel reaalsuses kehtib.
Uued Uudise teevad tavatu sammu ja avaldavad Jürgen Ligi Facebooki postituse täielikult, selle kirjapilti ja mõtet muutmata.
“Ma ei kaitse siin kedagi ega midagi, otse vastupidi. Isegi Indrekut mitte. Sest kui ta nüüd räägib, et pole rahvuskaaslaste vägivalda varem tundnud, on ohvri küsimus vaieldav. Lintidel on vägivald, aga elus ei mõisteta seda hukka ega tulda peksa saamiselt kaamerate ette nii üdini rahulolevalt. Loodan, et ka suuremat haiget ei saanud Indrek füüsiliselt, ent kahtluseta haiget tegemas käis ta ise vaimselt.
Juba see „Euroopa Parlamendi saadikule tuldi kallale“ on üdini ülevalt alla. Miks just mitte talle, kui tema stiil oli mitteparlamentaarne, miks tuua mängu ELi, mida see publik on õpetatud pidama kurjuse impeeriumiks? Aga ennast nautiv ja jõukas sots läks siin ka inimeste keskele, kes sotsidel ise keskel olla, pilkama neid teemal, mis on nad üles ärritatud, muutma nende meeleavaldust enda meelelahutuseks, ehkki nende hulgas on elult peksa saanuid, õnnetuid, segadusse aetuid, kurje. Neil inimestel oli see harv lähedal olek võimule ja võimalus temaga pahandada, aga siis tuli võim, rebis neilt lava ja mikrofoni ja kallas nad kihutuskõnega üle.
Kui nüüd vastuvõtu kohta kasutatakse kõige uhkemaid võrdlusi – natside rünnakrühmade, pikkade nugade, Toompea ründamise, kristalli- ja pronksiööga -, on ainus adekvaatne mõte, et kuidas me tegeliku ohu ära tunneme, kui kogu verbaalne laskemoon on täna-eile kulutatud juhtumile, mida olnuks hõlbus vältida?
Kuidas saab hirmutada debati füüsiliseks muutmisega nüüd, kui Indrek teeb seda ainuüksi esikülgedel mitmendat korda pärast 1993. ja Narvat, millega tahtis täna oma eluloo rääkimise ära lõpetada? Ainult sellist debatti, paremal juhul kommentaariumides, tema puhul ju teataksegi. Mitte keegi ei tea aga ta vaateid ühiskonnakorralduses või mis on ta järgmine partei pärast Isamaad, punarohelisi, keskerakonda ja sotse, sest ta esitleb end valijale just ainult füüsiliselt ja kordamööda neis kõigis.
Indrek tsiteeris mind, et migratsioonist ei saa enam mõistliku murega rääkida, sest ekre on teema ära määrinud. Olen oma sõnade juures ja küsin, kuidas see eilne abiks oli? Ei ole debati tsiviliseerimine murda sisse võõrale peole ja väita end olevat kutsutud, pahandada võimuesindajana ebapiisava sõnaõiguse pärast nendega, kelle sõna muul ajal üldse ei kostu. Tsiviliseeritus eeldab poolte füüsilist distantsi ja selle turvamist.
Sissetungi tegemata jätta on mõõtmatult lihtsam kui võõrast viisakalt vabaneda, ja kuna politsei ja turvamees jäid sekkumisega hiljaks, saime nüüd portsu veel õnnetumaid ja tigedamaid, keda ähvardab peale sotsi irvituse veel krimasi, sest nad on pettunud riigis, kes just sotside ja rahvavaliit/ekre kinnitusel suudab neid aidata kõiges. Ja eluaegse valitseja, kelle vaateid me ei tea.”
Väheusutav, et Indrek Tarand selle peale mingilgi moel muutub, avalduse politseist tagasi võtab või vabandab. Seetõttu sobib lõppu Meelise kommentaar postituse alt: “Ega see vahejuhtum Tarandit väga ei morjenda, tal on jätkuvalt laia joont ilkuda nii presidendi hobide kui naisjuhtide tagasihoidlikkuse üle. Hea ongi. Sitta see väike peksa saamine, uulitsapätt tatistab muretult edasi. Politseis peab aint nats kurba nägu tegema, siis usutakse, et pahad olid seal Toompeal ikka need ekrelased. “Kuradi pätikari, tulid kambaga niisama kallale.”