Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

82 aastat tagasi jaotasid kaks verist režiimi maid, kuhu surma ja vägivalda viia

-
23.08.2021
Kommunismiohvrite memoriaal meenutab ühe kuritegeliku režiimi veriseid tegusid.
© UU

Kaks nime, Molotov ja Ribbentrop, kelle selja taga olid ajaloo suurkujud halvimas mõttes Stalin ja Hitler, tähistavad Euroopa jaoks äravõetud kodumaid, miljoneid surmasaadetuid, massirepressioone ja pikki okupatsiooniaastaid.

Kahe timuka kokkulepe muutis maailma ja Euroopat ning Eesti oli üks ohvrite seas – algul toodi Maarjamaale võõrbaasid ja kui jalg oli maas, siis ka võõrad valitsejad. Alles 30 aastat tagasi taastas Eesti oma riigi.

23. august on kommunismi ja natsismi ohvrite mälestamise päev. Kui natsismiga on asi suuresti ühel pool, siis kommunismiga kahjuks mitte. Venemaal ülistatakse endiselt “vabastamismissiooni” ja erinevatelt rahvastelt ära võetud maad, alates Narvatagusest ja Petserimaast kuni Ida-Preisimaani on endiselt Molotovi käes.

Just kommunismi lõplik hukkamõist areneb väga vaevaliselt, sest ühelt poolt kaitseb seda Putini-Venemaa ning teisalt ka vasakpoolne Lääne-Euroopa – käis ju endine Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker 2018. aastal Saksamaa linnas Trieris pidulikult avamas Stalini ja Molotovi esiisa Karl Marxi Hiinas valminud kuju. Kommunismiideed on endiselt armsad ka Läänes.

Briti ajaloolane, Kuningliku Ajalooseltsi liige Richard Overy küsib ERR-is: “Miks mäletatakse aga Nõukogude ja Saksamaa diktatuuri nõnda erinevalt? Kuigi ideoloogia ja ühiskondlikud pürgimused olid neil kahel süsteemil erinevad, oli neil siiski ka palju ühiseid omadusi.”

Ja ta vastab: “Põhjusi on kolm: esiteks oli Nõukogude Liit 1945. aastal võitjariikide hulgas, teiseks oli kummagi režiimi ideoloogiline kõnepruuk täiesti erinev ning kolmandaks on lääne ajaloonägemus kindlalt keskendunud Kolmanda Reichi tegevusele ega ole sugugi huvitatud paralleelsest loost Nõukogude Liidu kohta. /…/ On väga erinev viis, kuidas lääne kultuuris nähakse neid kahte totalitaarset süsteemi. Läänes peetakse esmajoones meeles Hitleri ja natside tegusid. /…/ Õpilased, kes teavad kõike gestapo kohta, ei taipa, mida tähendab lühend NKVD, kuna Lääne ajalooteadmises ei mõisteta nõukogude totalitarismi meetodeid. Vaid Ida-Euroopa riikides on teadlikkus sellest kõrge.”

Ega Eestiski asjad hästi suju. Meil on küll Kommunismiohvrite memoriaal, kuid 9. mail koguneb “surematu polk” endiselt austama armeed, kes viis Molotov-Ribbentropi pakti otseselt ellu, ning nende vastu Sinimägedes võidenuid püütakse lausa riiklikul tasemel “unustada”. ALDE-valitsus soovib kinnistada pakti tagajärjel Eestilt ära võetud maade kinkimist Nõukogude Liidu järglasele Venemaale.

Kommunismi-vastasus peaks toimima aktiivselt, kuid Eestis toimub see paraku mugavustsoonist – tähtpäevadel viiakse küll pärgi ja lilli, aga Molotov-Stalini ideede vastu otseselt enam ei seista. Isegi natsismi mõiste on pigem selleks, et sellega väljamõeldud ettekäändel oponente rünnata.

Kommunismi ja natsismi ohvrite mälestamise päeval meenutame minevikku ja mõtleme neile, kes hukkusid kuritegeliku pakti vallandatud sündmustes. Aga see on ka hoiatuse päev, seda nii natsismi, eriti aga kommunismi osas.

23. august on samuti see päev, mil kolm Balti vennasrahvast ühinesid Balti ketis – see päev tõi lähemale vabaduse ja omariikluse taastamise 1991. aastal.

Balti kett (läti Baltijas ceļš ‘Balti tee’, leedu Baltijos kelias ‘Balti tee’) oli 23. augustil 1989 Eestis, Lätis ja Leedus korraldatud ühine poliitiline massimeeleavaldus, mille eesmärgiks oli demonstreerida maailmale Baltimaade vabadustahet ja juhtida tähelepanu NSV Liidu ja Saksamaa vahel poole sajandi eest sõlmitud Molotovi-Ribbentropi paktile, mille salaprotokollid viisid Baltimaade okupeerimise ja annekteerimiseni NSV Liidu poolt.

Balti kett ning sellele eelnenud Balti apell ja Hirvepargi miiting valmistasid oma nõudmiste õigusliku rõhuasetusega ette Eesti Vabariigi taastamise õigusliku järjepidevuse alusel 20. augustil 1991.