19.02.2020
Noorte tegeliku mõtlemise määrab ära kolmas sõna plakatil. Pilt on illustratiivne.
Eesti Päevalehe erikorrespondent Krister Paris põrutab oma kommentaaris “Mis saab homme?” ehtrevolutsioonilise otsekohesusega: “Kliimaskeptikud, kartke! Teil pole varsti enam mingit šanssi!”
Paris soovitab “vanadel tagurlastel” karta Greta Thunbergi. Miks peaks teda kartma? Tema sõnum ei ole sugugi mitte selline, mis “sõnastab jõuliselt seda, mida me niigi kõik teame”, vaid destruktiivne, hirmutav, reaalsusega mittearvestav.
“Jah, vanad pässid, kartke. Sest veel enne, kui nad võimule tulevad, hakkavad nad esitama väga valusaid küsimusi. See, et nad veel vastuseid ei tea, polegi tähtis. /…/ Suur lammutustöö koputab uksele.” kirjutab Paris.
Äärmusajakirjaniku lubatav lammutustöö oli omane Suurele Sotsialistlikule Oktoobrirevolutsioonile ja Hiina “kultuurirevolutsioonile”. Ja mida teevad need hungveipingid ja komnoored, kes “vastuseid ei tea”, võimule tulles? Mida nad ütlevad kliimanõudmiste tõttu tööta jäänud kaevuritele ja energeetikutele?
“Tänapäeva gümnaasiuminoori ei pea veenma. Nad mõtlevad palju-palju globaalsemalt kui minuvanused paarkümmend aastat tagasi,” väidab Paris. Jah, nad mõtlevad globaalsemalt kliima suhtes, aga kas ka 8 miljardi inimese äratoitmisele pärast kliimaenesepiitsutust?
Noortel on ainult teadmine, et kliima on hukas, aga neil pole teadmist, kuidas olukorda parandada nii, et inimkond Maad päästes ise näljaohtu ja vaesusesse ei satuks, mis neelaks omakorda miljoneid inimelusid. Nad ei mõtle ka praegu ise, vaid tormavad võitlusse “kliimabolševike” juhtimisel – ega need lasteaialapsed Toompea lossi ees polnud seal teadlikult.
“Aga ennekõike: kliima, kliima, kliima. Uskuge, sõnum on kohale jõudnud. Noortele, kes vaatavad õudusest pärani silmi meile otsa,” edastab Paris. Kas õudus silmades on reaalsusest või Greta Thunbergi õudusjuttudest?
Paris unustab ka selle, et needsamad noored on nii hullusti arvuti-, nutiseadmete, ilusate riiete ja reisimise sõltuvuses, et kui kord kliimameetmed nende vanemate rahakotte tühjendama hakkavad, siis tulevad väljakutele protestima ainult kõige ideelisemad Pavlik Morozovid. Suur osa läänemaailma noortest on turvalise infoühiskonna lumehelbekesed, kes maailma probleemidega silmitsi jäädes mõtleks esmalt aknast väljaviskumise peale.
Maailm on praegu rahameeste juhtida ja noortest pole neile vastast – miljardeid taskus hoidvad kröösused ei peagi neile vastanduma, vaid nad kasutavad oma meediaimpeeriume ära selleks, et noored uue “vaenlase” vastu suunata.
Veel mõned tähelepanekud Parise jutust. “Millal viskab Donald Trump tuumapommi (oi, kui palju käis kõnedest läbi Trump, aga mitte kordagi Putin)?” Siin tekib juba selge küsimus: kes on neile noortele sellised mõtted pähe pannud, et nad Donbassi hävitavat ja Süüriat pommitavat Venemaad ohuks ei pea, küll aga kardavad USA tuumapommi? Kus peitub siin “Kremli kasulik idioot”?
“Me sisemine ori ei taha kuidagi vastustust kanda ja otsib endale jälle uut peremeest,” lõpetab Paris. Peremees on tõesti leitud: marksistlik ülemaailmse revolutsiooni teooria, ainult et sedapuhku kliimavõitluse sildi all.