26.12.2021
Põhiseaduskomisjon Anti Poolamets
Jätkame aastat kokku võttes sündmuste meenutamist, mis eelnesid valistuse vahetusele jaanuari keskel. Kui Anti Poolamets võttis novembri lõpus vastu põhiseaduskomisjoni esimehe koha, kas ta võis näha, et kuu aja pärast läheb selliseks mölluks, isegi revolutsioonieelseks olukorraks? Anti Poolamets: „See, et rahvahääletuse eelnõu tekitab pingeid see oli kindel, aga seda millises sügavikku kukub opositsiooni käitumine parlamendis, noh, sõna kultuur on siin palju kasutada.”
Poolamets: “See ladinakeelne sõna „obstruktsioon“ meenutab mulle kõige rohkem Kafka „Protsessi“, millesse ma kuu aega hiljem sattusin pärast juhtimise ülevõtmist põhiseaduskomisjonis. Ettekujutus, et see on üks tõsisemaid komisjone, mis tegeleb kõige tähtsamate seadustega – kodakondsusseadusega, põhiseadusega, Riigikogu kodu- ja töökorra seadusega ja nii edasi -, see on ikkagi selliste eriti kaalukate eelnõude menetlemise koht. Ja kui keegi loeb kunagi kümme aastat hiljem loeb seda protokolli, mis siin toimus, siis tõepoolest, Kafka „Protsess“ kahvatub selle kõrval.“
Opositsioonisaadikud tungisid ruumidesse, räuskasid koridoris, andsid valeinformatsiooni edasi.
Poolamets: „Ma arvan, et see oli omamoodi piinav ennekõike meie personalile, keda oli majas suurel hulgal rakendatud. Kõigepealt, kui Reformierakond paiskas paberil suurte pakkidena siia oma nõndanimetatud muudatusettepanekud, mille hulgas oli asju, mida ei kannata väga tsiteeridagi, kuni selliste teemadeni välja, et abiellumine surnuga, Eesti liitmine Venemaaga, rubla kasutuselevõtt ja nii edasi ja nii edasi. Et selline ülimalt sündsusetu naljatamine parlamendi üle, rahvahääletuse üle, abielu üle… See oli ikkagi uskumatu, mis siia jõudis.
Aga mis puutub revolutsiooniliste madruste stiili kohta, siis ma kujutan küll ette, et häiritakse küsimustega üht- ja teistmoodi, aga see oli teatud piiride ületamine, mida siin majas ei ole enne nähtud, et keegi koosoleku toimimise või häirimise eesmärgil tungivad komisjoni esimehe isiklikku kabinetti.
Kusjuures ma olin ette näinud seda, et nad võivad tulla koosolekut koosolekuruumi häirima, nii, et ma olin oma arvutiga virtuaalselt koosolekul oma isiklikus kabinetis, oma isiklike raamatute, oma isiklike asjade juures. Isegi minu nõunikud istusid eraldi tubades.
Lauri Läänemets võttis jultumuse ja tungis esimesena minu ruumi, kõigepealt protestis mitme asja üle ja ütles, et nonii, mina jään nüüd siia ja ma siit kusagile ei lähe, et ma olen saadik, mina olen siin, minul on vaba mandaat ja mina teen, mis ma tahan.
Ja kohe järgnes talle suurima opositsioonipartei juht Kaja Kallas, samamoodi Valdo Randpere, kes juntis ja jantis.
Nad istusidki minu kabinetti kolmekesi maha ja ütlesid, et siin me nüüd oleme ja siia me nüüd jäämegi. Vabandage, see on vägivaldne sissetung parlamendikomisjoni juhi ruumi. Ja kõik see toimus kaamerate ees, sest ma olin istungi alguseks lubanud kaamerad korraks sisse. Ja kogu Eesti nägi seda. Selline mürgeldamine ongi revolutsiooniliste madruste stiil, kus minnakse füüsiliseks, häiritakse füüsiliselt koosolekupidamist. Et see on uus tase, mida siin majas pole nähtud.
Komisjoni aseesimees Lauri Läänemets istub minu kõrvale ja ütleb, et ta teeb, mida tahab ja räägib, millal tahab. Ja siis ta lihtsalt rääkis. Meil ei ole ju võimalust neid saadikuid füüsiliselt välja tõsta. Ta lihtsalt poolteist tundi rääkis. Ma tegin talle mitukümmend märkust. Ma ütlesin, et pange protokolli, et ta häirib koosolekut. Ta luges mingisugust oma juttu, kõik istusid ja ootasid. Seina ääres ootasid inimesed, kes oleks tahtnud oma muudatusettepanekuid tutvustada, olgu need siis nii jaburad, kui nad olid. Igal juhul me ootasime, me olime valmis ära kuulama ka sotsialistide põhjendused, näiteks miks nad tahavad küsida Eesti rahvalt, et kas on õiglane koeri söögiks kasvatada.
Sellist absurditeatri õhkkonda pidime kogema tegelikult enam-vähem nädal aega.
Siis ma võtsin oma asjad ja läksin EKRE fraktsiooni ruumi. Alguses nad rääkisid, et tulevad minuga kaasa, sest nemad peavad olema seal, kus koosolekujuht on. Ma pidin oma kabineti maha jätma sissetungijate pärast, aga nemad jäid siiski sinna istuma ja mina läksin riigikogu koridori, kõndisin kaamerate saatel fraktsiooni ruumi.
See kokku on nii häbiväärne intsident ja see toimus Eesti parlamendis 2021. aastal. Kusjuures need opositsioonisaadikud isegi ei häbenegi seda, nad pole kordagi sellist nägu teinud, et midagi läks valesti.
Ma olen elus aru saanud, et kui midagi läheb viltu, siis vähemalt vabandatakse, aga ei, täiesti pokkerimängija näoga räägivad, et nad teevad kõike õigesti.
Ja sama harrastas sotsiaaldemokraatide juht Indrek Saar, kui me järgmisel päeval tegime virtuaalkoosoleku, mis oli tingitud koroonaviiruse levikust Toompeal. Inimesed, kes tahtsid oma ettepanekuid tutvustada, kogunesid ju troppi, meil oli üle kümne inimese ruumis ühel päeval.
Ma tahtsin ka teada väga selgelt, et miks nad seda möllu teevad, miks nad selliseid põhiseadusvastaseid ettepanekuid teevad nagu Hanno Pevkur, endine justiitsminister, tegi ettepaneku küsida, kas parlamenti võivad kandideerida ainult mehed. Meile tuli kuhjade kaupa põhiseadusvastaseid ettepanekuid – Eesti Vabariigi põhiseaduskomisjoni.
Niisiis Indrek Saar, opositsioonipartei juht, erakonna juht – järgmise päeva virtuaalkoosolekul ta lihtsalt tegi kõik, et teisi häirida ja kuna meil ei olnud võimalus teda vaigistada ja teistele sõna anda, siis ta luges mingit raamatut – paar tundi me kõik istusime ja kuulasime, kuidas Indrek Saar luges raamatut ette.
Huvitav hetk saabus järgmine päev, kui mulle pandi arvutis selline seade, et ma saan järjekorras sõna anda, et keegi ei saa üksteisest üle karjuda, siis loomulikult ilmus jälle Indrek Saar, kes arvas, et täna ma räägin sedasama juttu edasi ja alustaski. Kõik teised olid samal ajal järjekorras nimekirja alusel. Indrek Saar ilmus iroonilise irvitava näoga ekraanile ja ütles, et tal jäi veel viis tuhat seitsesada ettepanekut tutvustamata, et ma nüüd jätkan ja siis haaras juba mingi teksti pihku ja hakkas jälle lugema.
Ja siis, kui ma ütlesin, et täna ei ole üldse teie kord ja nüüd on kord Raimond Kaljulaidi käes ja panin tema mikrofoni kinni ja tegin Kaljulaidi mikrofoni lahti, no seda nägu oleks te pidanud nägema – suu käis veel tükk aega ja ta arvas, et ta räägib ja kõik kuulavad teda. Näitleja asi, edevust on ka meeletult, et küll mina oskan koosolekuid trollida ja küll on äge, küll me teeme ägedat nalja ja rikume siis parlamendi kodukorda niipalju kui jaksame.
Samamoodi olid täiesti jahmunud reformierakondlased, et nad ei saanud vahele karjuda. Siis, kui nad taipasid, et on võimalik järjekorras sõna anda, siis hakkasid nad mängima tehnilisi tõrkeid. Kaja Kallas ütleb, et oi, ta arvuti ei tööta lihtsalt. Nad ei olnud sellist asja oodanud, et nad ei saa koosolekul nõrgestada ja laamendada.
Kaja Kallas püüdis hiljem tükk aega kivist vett välja pigistada, et tema ei saanud sõna ja tema saadikuõigused olid rikutud.
Ega meiegi ole päris naiivsed, me näeme küll, kui keegi teeskleb küll koroonahaiget ja ei tea, mida veel, piltlikult öeldes verbaalselt sireenid kõlasid päevad läbi. Seda majandada ei olnud lihtne, selles mõttes ma imetlen nende koalitsiooniliikmete närve, kes istusid siin kümme tundi järjest ja kuulasid seda ennekuulmatut juntimist.
Kaja Kallase juhtumiga oli veel nõnda, et ma saatsin neile nõuniku töökorras arvutiga, komisjoni nõunikud läksid Reformierakonna fraktsiooni ja pakkusid korras arvutit. Siis oli jälle nende jahmatus suur, et nüüd nad ei saagi teeselda seda, et tehnika ei tööta.
Pidulik hetk oli pühapäevasel koosolekul, kui me viis tundi kuulasime ära nende lõputuid proteste, viis tundi istus kogu sekretariaat söömata-joomata, vaheaegadeta.
Ma lootsin, et nad lõpetavad, aga viis tundi jaurasid, nii, et inimestel hakkas juba silme eest virvendama. Kogu personal oli magamata. Kui ma oleks vaheaja teinud, siis oleks nad saanud veel paar tundi juurde ja me oleksime istunud seal südaööni.
Tõehetk oli siis, kui Kaja Kallas protestide käigus ütles, et ta ei saanud rääkida, kummardus väga nõudlikult ettepoole, vaatas nõunikule silma ja ütles, et ega ta ei andnud ju mulle arvutit. Aga nõunik peab rääkima nii, nagu asjad olid ja vastas: „Jah, Kaja, me pakkusime sulle arvutit ja Hanno Pevkurile ka.“ Seepeale ei olnud neil mitte midagi enam kosta.
Nende taktika oli võimalikult palju aega venitada, tundide ja päevade kaupa kuluski aega nende ettepanekute grupeerimiseks, läbitöötamiseks, lugemiseks. Abilised ja ametnikud tegid kõike seda enamasti öötundide arvelt. Ja töötundide arvelt, et üle üheksa tuhande ettepaneku läbi hekseldada. See tõstis minu lugupidamist meie Riigikogu personali suhtes väga kõrgele, et ollakse tõepoolest võimelised sellist gigantset massi, mis esitatud parlamendi töö halvamiseks, läbi töötama, neid ritta panema puhtalt kümnekonna päevaga reastama ja parlamenti viima…
Ega personal ei tööta ühegi erakonna jaoks, vaid töötab selle institutsiooni, selle põhiseadusliku institutsiooni töövõime nimel. Ja see ongi nende ülesanne, et kui keegi püüab seda töövõimet halvata, isegi kui nad on Riigikogu saadikud, siis nende kohus on tagada ausalt ja õiglaselt selle parlamendi töö toimimine. Ja vaat seda on nad teinud ja nii peabki käituma lojaalne aus ametnik, kes ei ole mõjutatav ähvardustest, survest või mingisugustest meelitustest.
Ja tõesti, sel viimasel koosolekul oli personal ikka nii väsinud, neli tundi maganud, et mõned seisid vaevu püsti.
See oli ikka uskumatu, kuidas opositsioon pani kõik proovile, nii tehnika kui ka inimesed. Seda kõike selleks, et takistada rahvale hääle andmist referendumil. Selle nimel ei löönud nad millegi ees risti ette.
Ma ise sain kell kaks öösel koju, opositsioon proovis meid niivõrd palju kurnata nende kümnetunniste koosolekutega, kus me kuulsime vaid lõputut jauramist, vahelesegamist, kiusu ja häirimist selleks, et me teeks vigu.
Ja kui palju valesid noote nad nädalaga õhku paiskasid, nad tegid nädalaga endale aasta normi valetamisest täis. Nende strateegiline eesmärk on võidelda rahvahääletuste vastu üleüldiselt. Seda peegeldas nende mõnitav stiil küsimustes, et näe, naerame rahvahääletused välja.
Teades, et häälte ülekaal koalitsioonile on väike, siis oligi eesmärk panna kõik võimsa psühholoogilise surve alla. Surudes sellele, et see nende takistamine on ebaseaduslik, et saaks süüdistada protseduurireeglite rikkumises. Või äkki komisjoni esimehe närv ütleb üles nendes provokatsioonides. Äkki ta ütleb midagi eriti vihast, äkki ta on nii häiritud, et toimub mingi intsident, nagu Indrek Tarandi puhul. Et provotseerimine, provotseerimine, provotseerimine, kuni keegi ära väsib.
Hea on näha, et valetamine ei saa kunagi võita, terve mõistus peab võitma, siis on nagu ühes heas filmis peab olema – häppi end. Igatahes minul on see katarsis, et me suutsime parlamendi au eest seista koos personali ja koalitsioonisaadikutega.
Tollane opositsioon on häbistanud parlamenti, on kaotanud igasuguse mõõdutunde selleks, et end poliitiliselt päästa.
Kes saavad sellest kasu? Irvhambad? Naljahambad? Need, kes halvustavad parlament, need, kellele parlament ei meeldi või parlamentaarne riigikord ei meeldi. Sellest saavad kasu meie naabrid kes saavad oma propagandasõjas näidata, et Eesti parlamendis on tõsimeeli inimesed, kes soovivad rublatsooni minna. Tõsimeeli need, kes panevad tahavad hääletusele Venemaaga liitumise, iseseisvuse vastased.“
Väga ilmekas näide oli see, kui nad põhiseaduskomisjonis olid vastu sellele, et saada kaugtööle ja kaugkoosolekule, siis järgmisel päeval Riigikogus nõudsid kaugistungit. Täiesti paradoksaalne. Kõlab nagu koolikiusamine.
Anti Poolamets jätkab: „Kui laua ümber palju inimesi, siis nad improviseerivad kogu aeg, et kuidas segada koosolekut, kas mingi protestiga, kas mingi mõttetu vahelehüüdega või muul moel. Marko Torm, näiteks, teatas, et nüüd on koroonaoht, nüüd tema tahab kohe välja minna ja nii iga paarikümne minuti tagant.
Keegi kasutab psühholoogilist rünnakut, keegi kasutab juriidilisi rünnakuid, tuues välja lõputuid põhjendusi, mida jälgida.
Koosoleku venitamise meetodid on erinevad. Hakati häirima ka füüsiliselt, kõva häälega rääkima, tundide kaupa. Nii, et kõik need asjad sai nädalaga ära nähtud.
Minu pinginaaber Riigikogus on ajaloolane Jaak Valge, ta on kirjutanud paksu raamatu parlamendi ajaloost, olen teinud talle tähelepanekuid, et siit saab tähelepanuväärse peatüki tulevastele ajaloolastele, aga see ei ole mitte auväärne peatükk, vaid väga häbiväärne peatükk.“
Ma arvestasin, et kui igale muudatusettepaneku tegemisele kulus kümme minutit, siis opositsioon kulutas sellele kokku vähemalt 200 kaheksa-tunnist tööpäeva. Te võite nende šokki ette kujutada, kui neil ei õnnestunud see siin läbi suruda.
Sots Jevgeni Ossinovski tuli mul ukse peale ja neurootilised käratas, et te olete andnud Riigikogu töötajatele ebaseaduslikke korraldusi. Nojah, ta käitus väga ebasündsalt koalitsioonisaadikute juuresolekul. See näitab, et frustratsioon oli tõusnud lakke, sest nad on aru saanud, et kui nad ei suuda seda komisjonis põhja lasta, siis on nendel rong läinud. Need meeleheitel näoilmed jäävad mulle väga pikaks ajaks meelde.
*
Pealahinguks Riigikogu saalis ometi ei läinudki, sest prokuratuur ja kaitsepolitsei sekkusid päevapoliitikasse ja kutsusid oma PortoFranco ja Keskerakonna korruptsioonikaasuse avalikustamisega spetsiaalsel pressikonverebtsil päev enne otsustavat hääletust esile peaminister Jüri Ratase tagasiastumise ja valitsusevahetuse.
See näitab, kui oluline ja põhimõtteline oli teatud poliitikutele ja huvigruppidele rahvale hääle andmise ärajätmine.
Aga võitlus jätkub. Pärast EKRE valitsusest välja jäämist tõusis tohutult rahvuskonservatiividega liitujate hulk. Samuti möödus konservatiivne rahvaerakond populaarsusest algul Keskerakonnast ja seejärel ka Reformierakonnast.