27.12.2021
Alar Karis,Kersti Kaljulaid
Poliitika-aasta üks olulisemaid verstaposte 2021. aastast on asjaolu, et Eesti sai endale uue presidendi. Ajalukku läheb ka kogu sellele eelnev. Vähe sellest, et oma esimese ja ainsa ametiaja häbiga lõpetanud president Kersti Kaljulaid pani põntsu presidendi institutsiooni mainele Eestis, vajutasid seekordsed presidendivalimised haleda farsipitseri kogu valimisprotseduurile.
Asjad läksid suve lõpuks nii kaugele, et isegi välismeedias naerdi Eesti üle, kuidas see oma arvates nii edukas ja demokraatlik väikeriik Ida-Euroopas valib endale üheainsa kandidaadi seast presidenti, tuues võrdlusi autoritaarsete riikidega, mida me ei taha tavaolukorras isegi suu sisse võtta.
Veel paar nädalat enne valimisi polnud teada, kes on üldse meie presidendikandidaat, kuid juba siis oli selge, et otsitakse seda ühte. Rääkimata sellest, et oleks toimunud debatt erinevate kandidaatide vahel. Näiteks arvamusfestivalil jäi presidendikandidaatide debatt lihtsalt ära, sest kandidaate ju polnudki.
Kui Jüri Ratas suvesüdames teatas, et tema presidendiks ei kandideeri, oli selge, et Keskerakonnast, kes valitsuse kokkuklopsimisel sai ülesande sobiv inimene leida, riigipead ei tule.
Üritati leida mujalt, pakuti ühele ja teisele, tükki kolmandalegi, kuid tulid ainult äraütlemised. Jüri Luik, Jüri Raidla… mitte keegi ei olnud huvitatud. Ainult Kersti Kaljulaid oleks tahtnud jätkata, aga talle ei pakkunud seda võimalust keegi.
EKRE-l oli oma kandidaat olemas Henn Põlluaasa näol, kuid Riigikogus ülesseadmiseks oleks vaja olnud kahte lisahäält väljast poolt fraktsiooni. Teine asi olnuks valijameeste kogus. Ja seda rahvuskonservatiivide poliitilised konkurendid kartsid nagu vanapagan välku. Oli selge, et suvel mööda Eestit tuuritanud Põlluaasa kiuste tuleb president parlamendis ära valida. Tulgu, kes tuleb.
Aeg läks, meedia pakkus üksteise järel oma nimesid, Henn Põlluaas kohtus samal ajal Eestimaal rahvaga ja propageeris presidendi otsevalimisi, kuid selleks korraks ei olnud silmapiiril ei valget ratsut ega musta hobust, ainult hallid kardinalid tegutsesid tagatubades ja mängisid varjuteatrit.
Augustis läks asi päris tragikoomiliseks: erinevad inimesed hakkasid iseend pakkuma. Näiteks ajutine EKRE minister Kaimar Karu, kes endas siiski rahvuskonservatiivi ei leidnud, Eesti Teaduste Akadeemia president Tarmo Soomere, kes käis fraktsioonide juures isegi „trikoovoorus“ – viimast solgutati Toompea lossis „töövestlustel“, kuid ta kuulutati kõlbmatuks. Läbi käis ka klaverivabriku juhi Indrek Lauli nimi, kellest oleks võinud saada üks ühiskandidaate.
Alles paar nädalat enne valimiste kuupäeva lükati letti Eesti Rahva Muuseumi direktori ja endise riigikontrolöri ning Tartu kõrgkoolide rektor Alar Karis, kes ise tunnistas, et talle jääb otsa ette hädakandidaadi tempel.
Karise sõnul tuli ettepanek kandideerida talle üsna ootamatult. “Aga kuna see kõne tuli, tuli vastata, siis oli mul vaja ka mõtlemisaega. Ma konsulteerisin inimestega, kelle arvamus on mulle oluline. Ja nemad rõhusid ka minu südametunnistusele ning arvasid, et mul need omadused on olemas. Seetõttu see jah-sõna tuli. Aga ega ta kergelt ei tulnud,” tunnistas ta meediale. Enne oli Karis oma kandidatuuri välistanud.
Mõtlemisaega võttis ta ühe päeva ning esimese hooga oli ta pigem „ei“ poolel.
Meenutuseks, et tänavu jaanuaris andis Karis Tartu Postimehele intervjuu, milles ta nentis muu hulgas, et ta ei sobi riigipeaks. Kui ajakirjanik Aet Rebane küsis, kas Karisel võiks olla poliitilisi ambitsioone, vastas too, et need on ainult „muuseumipoliitilised“. Kui Rebane spekuleeris, et Karisest võiks saada järgmine riigipea, tunnistas intervjueeritav, et seda ettepanekut on talle tehtud, ent andis kohe mõista, et see ei tule kõne alla.
„Mul on väga kõrged kriteeriumid presidendile ja saan aru, et ma ei sobi. Olen nii palju maa peal, et saan aru, et see tekitaks nii mulle kui riigile muresid juurde. See pole väga keeruline amet, aga nõuab midagi, mida minul pole,“ ütles Karis 8. jaanuaril 2021. 17. augustil andis ta aga erakondadele nõusoleku saada presidendikandidaadiks, olles enne jaganud intervjuusid vasakule ja paremale.
Muu hulgas jõudis ta seal kritiseerida Eesti Konservatiivset Rahvaerakonda valitsuses oldud aja eest ning hurjutanud vaktsiinivastaseid nende madala haridustaseme pärast (Alar Karis „Balti keti“ meeleavaldusest: kuskil on hariduses mingid lüngad). Aga öelnud samal ajal ka, et soovib ühiskonda kokku õmmelda. Ja igal sammul tõi välja „targa rahva“ väljendi, mis muutus kohati juba kohatuks.
Teda iseloomustati ümara ja rahustajana, kuid mitte reformijana.
Sama raskelt, kui sündis tema otsus kandideerida, tuli ka parlamendi toetus, mis omakorda poliitmängude saatel vormus mitte valimiseks, vaid määramiseks alles teises voorus. Karis kogus 1. voorus 63 häält, seega jäi viis häält puudu, 31. augustil prooviti uuesti ja siis tulid vajaminevad 72 poolthäält ära.
Pressikonverentsil lubas ta teha koostööd kõikide poliitiliste jõududega. Seda, muide, lubas oma ametisse astumise ajal teha ka tema eelkäija Kersti Kaljulaid, aga täna teame, kuhu see kõik jõudis.
Naljaninad hakkasid kohe lõõpima, et kust sa seda kogu Eesti rahva presidenti ikka mujalt leiad, kui Eesti rahva muuseumist.
Kogu eelnev tsirkus tekitas aga patiseisu, mis asetas valitsuserakonnad presidendikandidaadi otsingul piinlikusse olukorda ning naeruvääristas nii parlamenti ennast kui ka presidendi institutsiooni.
Uuesti tuldi välja jutuga, et presidendivalimiste kord vajab muutust, esil oli ka EKRE idee teha presidendivalimistest otsevalimised, kus valiku langetab rahvas. Taas kõlasid isegi hääled, et Eestil polegi presidenti vaja.
Võib eeldada, et valitsusliitu kokku pannes lepiti kokku, et kuna Kaja Kallas hakkab peaministriks, siis Keskerakond ehk Jüri Ratas valib kõikidele sobiva presidendikandidaadi. Loomulikult sihtis seda kohta Ratas ise, kuid erinevate probleemide kokkulangemisel kuni „joogid autosse“ välja, kaugenes unistus Kadriorust temast iga nädalaga.
Kord teatas peaminister Kaja Kallas, et nad küll ühe sobiva – Jüri Raidla – leidsid, kuid ta ei taha kuidagi vedu võtta. „Need [presidendikandidaadi otsingud] edenevad väga pingeliselt. Me siin iga päev tegelikult suhtleme. Oleme leidnud hea kandidaadi, aga tema veenmisega, et ta oleks ise nõus, on tükk tegu,“ ütles Kallas ERR-ile.
Enne oli isamaalaselt Jüri Luigelt korvi saanud Keskerakonna esimees Jüri Ratas.
Vaat, kuhu oli presidendi ameti reputatsioonilangetanud Kersti Kaljulaid, kes jäi meelde ebakonventsionaalsuse, erapoolikuse ja kõrkusegagi.
Niisiis jäi Kaljulaid pika ninaga, sest oli poliitikas liiga palju pooli valinud ja end mitmele osapoolele ebasobivaks ja ebameeldivaks teinud. Kuigi ta ise tegi „istuva presidendina“ vargsi kampaaniat ning andis igal sammul mõista, et temaga võib arvestada. Aga ei arvestanud keegi. Paraku ei läinud läbi ka tema kandidatuur OECD tähtsa ametikoha konkursil.
Niisiis, kui viie aasta eest käis presidendivalimiste eel kirglik arutelu selle üle, millist presidenti Eesti vajab, siis nüüd valitses kõrvulukustav vaikus. Justkui kinnituseks sellele, et meie viimased kaks riigipead on olnud haledad läbikukkujad ning keegi ei julge enam riski võtta. Ideaalset presidenti lihtsalt on peaaegu võimatu leida.