Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Andres Herkeli Macroni-ihalus varjab Vabaerakonna soovi olla vaba tõsistest võitlustest

-
11.05.2018
Andres Herkel
© Kristjan Teedema/ Tartu Postimees

Postimehes avaldatud lugu “Andres Herkel: vajame Macroni plaani Eestile” ei väärikski tähelepanu, sest laias laastus on see üks ports loosungeid, kuid paar momenti tahavad siiski ülerääkimist.

Üks neist momentidest on Indrek Tarandist alguse saanud Macroni-kummardamine. Herkel kirjutab: “Et murda end mugavustsooni asetanud lõputute nõustajate, analüüsijate ja kontrollijate vastuseis, vajamegi siseriiklikku «Macroni plaani Eestile”.

Esiteks, Macron ongi Prantsusmaal selline nähtus nagu Eestis Indrek Tarand, kes sai protestikandidaadina europarlamendi valimistel meeletu hulga hääli ja mida on tal Eestile ette näidata? Tegu on tühikargajaga, keda enam tõsiselt võtta ei saa! Ka Macroni fenomen on pärast presidendiks saamist tugevasti tuhmunud ja vaevalt on Eestil globalistilt ja Euroopa föderalistilt midagi head õppida – kõik tema tahtmised on kinni liitriigis, kus tema mängiks juhtrolli.

Teisalt aga on Vabaerakond ennast juba ammugi mugavustsooni kinni mänginud. Kõik nende algatused on sellised, kus ise midagi suurt tegema ei pea ja ennast hingetuks võidelda pole ka vaja. Tõsised teemad pole vabakate jaoks, neile sobib ohutust kaugusest haukumine ja lõugade laksutamine, mitte hammustamine.

“Vabaerakonna demokraatiapaketi ideedest pole kartellipoliitikutele seni ükski meeltmööda olnud,” kirjutab Herkel. Paraku on VE ka ise paras kartellipartei, mitte küll selle poolest, et ta teeks koos võimulolijatega kõiki sigadusi, vaid ta läheb nendega kaasa – kogu vabakate poliitika on täpselt sama, mis võimuliidul. Vahetame praegu ükspuha millise koalitsioonipartneri Vabaerakonna vastu ja võite uskuda, muutuma ei hakka kohe mitte midagi, nagu see juhtus Keskerakonna võimule tulles. Õigemini, muutused tulid, kuid halvemuse poole.

Vabaerakond pole toetanud ühtegi EKRE kardinaalselt midagi muutvat ideed, vaid on alati solidaarselt koos kartellierakondadega need maha hääletanud. Kooseluseaduse küsimuses on ta nendega ühes paadis, sisserände uste paotamises samuti, Eesti hümni seadusesse panna nad el tahtnud – no puhas kartellierakondade kaasajooksik!

“Ka Euroopa pagulaspaanika on tuleval aastal juba vana teema, mis EKRE jaoks uusi kaarte ei ava. Pigem kinnistub arusaam, et Eesti rändepoliitika on olnud konservatiivne ja EKRE püüab end pigem muude teemade abil üles ehitada. Neid iseloomustab endiselt selline «pauk, müts ja prõmm» stiilis poliitika, mille peamine eesmärk on protestihäälte kodustamine,” väidab Herkel.

Esiteks, pagulaspaanika pole üldsegi paanika, vaid jätkuv sigadus, sest neegreid veetakse sisse Euro- ja Tehnikaülikooli kaudu, Vahemere paadipõgenikud on endiselt ootel ja ukrainlasi saabub tuhandete kaupa odava tööjõuna – eesti keel, kultuur ja rahvus on jätkuvalt ohus. Rändepoliitika pole olnud konservatiivne mitte valitsejate poolt, nemad oleks kvoote vabatahtlikult suurendanud, vaid just rahvuskonservatiivid on sellele oma survega jõulised pidurid vajutanud. Et pagulasteema on endiselt valuteema, seda näitab üha neegristuv Tallinna tänavapilt.

Jah, EKRE ehitab oma poliitikat ka muude teemadega, sest loodame järgmiste valimiste järel valitsusse jõuda. Mis aga puutub protestihäältesse, siis neid pole EKRE-l kodustada vaja – kõik, kes sooviksid Eestit näha eestikeelse ja -meelsena, on juba rahvuskonservatiivide poolel. Häälte kohalt aga võiksid EKRE-t tõesti paljud rohkem toetada, näiteks naised, kellele EKRE pakub oma immigratsioonivastasusega turvalisust enda ja lähedaste jaoks – vabakate ja teiste kartelliparteide avatud rahvuslus toob Eestisse avatud moslemimehi, kes tahaksid avada Eesti naiste ja laste riietuse tõmbelukud.

Vabaerakond võiks enne mõttetut sõnamulinat ja rünnakuid EKRE aadressil ennast rahvuskonservatiividega võrrelda – kumb kahest üheaegselt Riigikogusse jõudnud erakonnast on kolmandale positsioonile tõusnud ja kumb vaagub allakäigutrepi alumises otsas hinge?