23.07.2020
Andres Raid
Järgnev ülevaade ei pärine kuskil konverentsil esitatud teesidest Eesti meeletust edust ja liidrirollist maailmas just IT vallas, vaid elust enesest ja sellestki, kuidas asjalood tegelikult on ja kuidas peab „tavainimene“ (värdväljend!) selles eduloos hakkama saama.
Isiku ukse taha ilmusid ühel heal päeval jõustruktuuride esindajad, kuna tema elamisse olevat sisse kirjutatud keegi kriminaalne isik. Kas tõesti võib olla, et peremehe enda teadmata on keegi end sinna (tema elamisse) sisse kirjutanud?! Mingit kõrvalist isikut polnud ta oma elupaigas kunagi kohanud…
Hakkas siis kodanik kinnisasja omanikuna asja uurima ja selgus, et ta ise EI saagi selles E-riigis oma asju vaadata, küll saaks aga hüpoteetiliselt suvaline isik võltsida temaga sõlmitud üürilepingu, esitada selle KOV-ile ja need “sissekirjutavad” tolle sinna sisse. Kuid nagu mitme pretsedendi põhjal on selgunud- ei teata ametnik sellest kinnisasja omanikule, nagu näiteks ei teatatud ühele kodanikule, et Välisministeerium oli ta tema teadmata tema enese kinnisasjalt “väljakirjutanud”, mis otse loomulikult selgus alles Maanteeameti büroos sõiduki registreerimisel, millest keelduti kuna pole seda nõutavat “seost Eestiga”.
Seda olukorda võimaldab paljuhaibitud “E-RIIK”. Kogu asi pööras äsja eriti koomiliseks, sest kodanik sai teate, et tema Mustamäel asuva kinnisasjaga tegeleb elektrooniliselt Saaremaa! Jah, ta esitab “E” avalduse Saaremaa vallavalitsusele, et vaadata, kes on tema Mustamäel asuvale kinnisasjale “sisse kirjutatud”.
Hetkel väljastab Tallinna kodanike rahvastikuregistri andmeid Saaremaa omavalitsus. See ei ole nali! Ja oma andmete vaatamise eest küsitakse loomulikult raha. https://jarvateataja.postimees.ee/6854897/elukohaandmeid-saab-registreerida-uues-rahvastikuregistri-portaalis
Tuleb välja, et kui suvaline isik maksab raha, siis saab juba maksja vaadata tema kinnisasjale sisse kirjutatuid iga kell! https://www.tallinn.ee/Teenus-Andmete-valjastamine-rahvastikuregistrist
Võõras saab seega ise kohe – omanik paraku ei saa. Õiguskantsler on sellele juhtinud tähelepanu juba aastal 2008 ja sinna see jäigi! Õiguskantsler: Olgugi,et rahvastikuregistri seaduse adressaatidel on kohustus tagada oma elukohaandmete õigsus, ei pruugi nad seda kohustust täita, kui neid andmeid võidakse kergekäeliselt jagada eraisikutele. Pean seetõttu problemaatiliseks tänast olukorda, kus rahvastikuregistri andmeid on eraisikutel võimalik osta ilma puudutatud isikult selgesõnalist nõusolekut küsimata eesmärkidel, mis erinevad isikuandmete rahvastikuregistrisse kogumise eesmärgist. Ülal esitasin põhjaliku analüüsi, milles tõin välja põhjused, miks rahvastikuregistriseaduse sätted, mis võimaldavad rahvastikuregistri andmeid väljastada õigustatud huvi korral füüsilisele ja juriidilisele isikule, on põhiseadusega vastuolus. Selgitasin samuti, et tänane regulatsioon selle eest tasu kehtestamiseks on põhiseadusega vastuolus.
Maanteeameti (sellest oleme UUs varemgi kirjutanud) enam kui küsitava väärtusega blanketile on tehtud õiguskantsleri märkus juba aastal 2012, mis tänagi veel paraku samasugusena kodanikele ette pannakse :
https://www.mnt.ee/sites/default/files/alalise_elukoha_kinnitus.pdf
Võtab pea ringi käima küll – Mustamäe kinnisasja “sissekirjutusi” menetleb Saaremaa omavalitsus, ise ei saa oma kinnisasja andmeid vaadata, kuid kui võõras maksab, siis saab, ukse taha võidakse tulle kohtuniku poolt allkirjastatud läbiotsimismäärusega, sest keegi on end “sisse kirjutanud” omaniku teadmata.
Õiguskantslerile on selle kohta saadetud ka märgukiri, paraku tulemusteta. https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/6iguskantsleri_margukiri_rahvastikuregistri_andmetele_juurdepaasu_voimaldamine_ja_nende_eest_tasu_kusimine.pdf
Eelmise aasta lõpul tuli siiski teade – “2020. aasta sügiseks valmivad järk-järgult rahvastikuregistri e-keskkonna kõik plaanitud teenused, näiteks lisandub elukohatoimingute teenuste hulka omaniku eluruumi registreeritud isikute päring…”
Tulles veelkord Maanteeameti juurde tagasi, siis isik, kes oskas asju ajada, oli veenev ja tundis süsteemi, pani ameti käituma vastavalt Euroopa kohtu otsustele, mis pelgalt sissekirjutuse puudumist registritoimingutest keeldumise põhjusena ei aktsepteeri ja inimene sai juhiload vahetatud. Vähemalt üks, „vähemvõimekas“, on ikka ilma nii lubadest kui tööst, sest ameti vastuses oli lugeda – „aga meie seisukoht on selline“, arvaku see EU kohus mida tahab.
Tuleme kogu loo alguse juurde tagasi. Selline virvarr ning ametnikkonna omavoli ei peaks olema kaasaegse elu loomulikud koostisosad. Väike asi? Tulemus on „pisiasjade“ kuhjumine ja sealt edasi riigiaparaadi ja rahva võõrdumiseni ja mis veel hullem – võimaliku võõrandumiseni.