20.05.2021
Anti Poolamets Riigikogu puldis.
Neljapäeval pärast Riigikohtu esimehe Villu Kõve ettekannet Riigikogu ees esines rahvuskonservatiivide nimel kõnega juristist saadik Anti Poolamets, kes rääkis põhjalikult lahti Eesti õiguskorra kitsaskohad.
“Riigikohtu esimees just hetk tagasi märkis, et on igipõline küsimus, kust läheb piir poliitika ja õigusemõistmise vahel. Tänane tegelikkus on selline, et juba olemegi jõudnud poliitikast tiinesse õigussüsteemi, ideoloogiliselt erapooliku kohtumõistmiseni, ja see tendents üha süveneb. On asju, mis jäävad poliitikute hingele, nagu ahistamisparagrahv, millega sunnitakse kohtusüsteemi kellegi armuasju klaarima.
Hea, et endine Tartu Ülikooli raamatukogu direktor Martin Hallik õigeks mõisteti. Ent kafkalik retk kohtute masinavärgis tuli tal siiski ette võtta. See on näide, kuidas probleemid, mida peaks lahendama heade kommetega, lahendatakse hoopis riigi raske rusikaga. See alandab kohtusüsteemi. Sellest inspireerituna ehitavad nüüd üliõpilaskondade liidu vasakaktivistid üles anonüümset pealekaebamissüsteemi, mis peab jälgima ülikooli töötajate ja üliõpilaste suhteid ka väljaspool tööaega.
Kas seaduste võrdse kohaldamisega on asjad korras? Kindlasti mitte. Ideoloogiliste protsesside ajastu üks esimesi pääsukesi oli Mary Krossi juhtum. Püüti kõigutada valimistulemust. Aga avalikku huvi ei olnudki. Kellegi ideoloogilised soosikud pääsevad avaliku huvi puudumise tõttu, ent Tartu neiu, kes valetas peale napsuse peaga kukkumist, et teda rünnati, seda privileegi nautida ei saanud.
Seega, mõnedele inimestele on isegi valekaebused vabad. Üks lapsevankriga meeleavaldajaid ramminud tegelane kaebas kohtusse Objektiivi portaali, kes tema tegevust paljastas. Ma ei ole märganud, et isiku suhtes oleks prokuratuur esitanud süüdistuse lapse ohtu asetamise eest. Tänase päeva õigusmõistmise sümbol on ka rahapesu süüdistuse saanud advokaat Robert Sarv, kes hirmutab inimesi hagide virnadega.
Peab arvestama, et vastutus sõnavabaduse kaitsmisel on siiski kohtusüsteemil. Hagi taga võib hakkaja advokaat kohtuid ummistada küll, aga viimane sõna sõnavabaduse kaitsel on Riigikohtul. Ja sellise õngitseja kiiluvees piirab kohus sõnavabadust üha mõõdutundetumalt. Sõnavabadus pole laimuvabadus. Ent kohtud on asunud avaliku arutelu piire suunama kõige kitsamasse sängi. See suundumus läheb kokku vihakõne seaduse tumeda plaaniga. Tänapäeva inetuks sümboliks, aga mõistagi meedia lemmikuks on saanud lasteostjate paarike. Kui nad ei oleks last ostnud USA-st, vaid Eestist, oleks tegu süüteoga. Meedia hurraahüüdeid see tõsiasi ei kahanda.
Riigikohus ise peaks peeglisse vaatama ning mõtestama enda rolli. Alustuseks üks lihtne nõuanne. Riigikohus võiks pidada rohkem suulisi istungeid. Kuulake pooled ära, sest ainult pabermenetlused sulevad kohtunikud kabinetivaikusesse. Eriti oleks vaja seda avalikkuse suure tähelepanu all olevates asjades. Riigikohtunikud peaksid rohkem põhjendama, miks üht või teist küsimust ei saa kassatsioonikorras menetlusse võtta. Riigikohus tegeleb küll vangide kaebustega, ent vajaka jääb laiast vaatest, suurtest õiguslikest küsimustest, suurtest dilemmadest, keerukatest tõlgendustest, millele vastamiseks peavad ju Riigikohtus olema riigi parima pädevusega kohtunikud.
Riigikohus peaks muutuma sisulisemaks, vähem formaalseid põhjuseid otsivaks, et kassatsioone mitte menetleda, vaid leidma julgust suurte teemade käsitlemiseks ja tegema rohkem pretsedendi väärtusega otsuseid. Ometi ei näe ma ühtegi märki õiguskantslerilt, et Riigikohus saaks tema algatusel vaagida Euroopa taasterahastu teemal tehtud Riigikohtu otsust, vaatamata sellele, et Riigikogu maksude kehtestamise pädevust on kaaperdatud ning Euroopa Liit loob ühisvõla ja sõltuvusmudeli, astudes pika sammu föderatsiooni poole. 2003. aastal vastuvõetud põhiseaduse parandustest tuleneb põhimõte, et Euroopa Liitu võib kuuluda lähtuvalt põhiseaduse aluspõhimõtetest. Näib, et aluspõhimõtted on nagu kummipael, mis venib piiramatult.
Suveräänsuse kaaperdamist vaatab Riigikohus pealt, sest keegi ei suuna kaebust nendeni. Samas jõutakse kinnipeetavate teemadega tegeleda küll ja küll. Ennustan, et samasugune ükskõiksus ootab meid vihakõne tsensuuriseadustiku vastuvõtmisel. Kohtuid sunnitakse alustama poliitiliste protsessidega, sõnavabaduse mahasurumisega Putini-Venemaa stiilis. Piisab sellest, et mõni riigipalgaline libaõiguslane ummistab kohtud just äsja leiutatud sallivuskuritegudega. Avastatakse ohtlikke blogipostitusi aastakümnete tagant, mis tsiteerivad piiblit, ja õiguskantsler vaikib. Tema aeg kulub vanglates juuksekarva lõhkiajamisele. Ja Eesti kohtud hakkavadki tsensuuri ellu viima.
Soomes lööb laineid süüdistuse esitamine endisele siseministrile ja Soome parlamendi kristlike demokraatide fraktsiooni juhile Päivi Räsäsele. Üks süüdistuse osa puudutas Räsäse kirjutust “Meheks ja naiseks Ta nemad lõi. Homosuhted esitavad väljakutse kristlikule inimkäsitlusele”. See peaks olema Eestile äratuskellaks. Venemaal on ekstremismi seadused, mille alusel täitevvõim otsustab nende käepikenduseks olevate kohtute kaudu, kes on ekstremist ja kes mitte. Äsja algatati Riigiduumas eelnõu, et ekstremistid ja nende organisatsioonid ei saaks valimistel kandideerida. Meil aga on tulekul vihakõne seadus ja meediateenuste seadus, kodumaine versioon Navalnõi suukorvistamisest.
Riigivõimu kangutatakse tükkhaaval Brüsselisse, aga Riigikohus vaikib, sest aeg kulub juuksekarva lõhestumisele. Ja raha olevat kohtute süsteemis ikka vähe. Aga ehk on vähe julgust, suure pildi nägemist? Ehk on vähe mõtteselgust ja õigusfilosoofiliste sõlmküsimuste tajumist? Mugavustsoonist tiksumine ei anna vastuseid. Mina tahaksin, et Eesti õiguskord ei laseks end muuta erapoolikuks ühe ideoloogia tööriistaks, mis kahjustab õiglustunnet. Kuna õigussüsteemi põhiseaduslik vundament laguneb, siis puudutasingi peamiselt vundamendi pragusid.
Tahaksin rääkida veel paljustki, kaasa arvatud kriminaalõiguse asjatundjate puudusest, professorite puudusest. Tuletan meelde, et Danske panga hiljuti avaldatud memo leidis, et Eesti kohtu-uurimine on nendele täiesti ohutu. Küll aga kujutab ohtu USA kohtu-uurimine. Kas see on tõend tugevast õiguskorrast? Kutsun kohtuid ja õigusteadlasi nägema meie kõigi silme all toimuvaid muutusi ja mitte pidama neid paratamatuseks, muidu magate maha autoritaarsuse kasvu, põhiõiguste ründamise või muutute allakäigu vaikivateks kaasosalisteks.”