Uued Uudised

Anti Poolamets: Kaja Kallas viib ellu bolševik Aleksandra Kollontai ideid, kes kuulutas sõja kodanlikule perekonnale

Anti Poolamets

Esmaspäeval esitati peaminister Kaja Kallasele arupärimine riigi alustalade lammutamise ehk abielu pilastamise seaduse kohta ning kuna uusmarksistlik Kaja Kallas ei tundunud teadvat oma eelkäija Aleksandra Kollontai tegemisi, siis tutvustas EKRE saadik Anti Poolamets talle marksistlikku ajalugu, mis on hämmastavalt sarnane Eesti vasakliberaalse valitsuse aetava poliitikaga.

“Ma tulin kõnetooli peaministri ütluse peale, et tema ei tea nende teemade juuri. Ma siis aitan teid. Esiteks ma pean minema juriidiliste juurte juurde. See ütlus läheb kindlasti Eesti õiguse ajalukku, mida te siin täna tõdesite, et põhiseadus on nüüd kooskõlas lõpuks ometi, et alates 1992. aastast ta seda ei olnud. Loomulikult ei olnud siis ju Eesti põhiseadused ka 1920. aastast 1940. aastani kooskõlas tänase revolutsioonilise situatsiooniga. Siin te suutsite ikkagi mind rabada. Ja ma olen siiamaani hämmingus, kuidas omaaegsed põhiseadused olid nii viletsad, et nad ei küündi teie valitsuse ajal loodud sürrealistliku tõlgenduseni.

Nüüd ajaloost. Ma küsin: kas on olemas ühiskonna hävitamise programm? Jah, see programm on olemas, anti välja 1848. aastal. See oli üks lühike ja lööv tekst, erakordselt ohtlik: kommunistliku partei manifest. Ja ärge arvake, et selle elluviimine on lõppenud, sest marksism on nähtus, mis on elujõuline. Kui on klassivõitlus mõnevõrra taandunud, siis leitakse uusi viise ühiskonna hävitamiseks, kuigi ka klassivõitlusel on väga ja väga suur roll jätkuvalt. Nii et see tont, mis kõndis mööda Euroopat, kommunismitont, selle tegevuse tagajärjeks oli üle 100 miljoni inimese surm kogu maailmas ja lugematud kannatused.

Ja kui me vaatame, mida see kommunismitont tegi, siis kommunismitont rahastas tol ajal meie enda vanemate arvelt teisi kommunistlikke liikumisi välismaal. Selle kohta on haruldaselt palju arhiividokumente, uurimusi. Ja ta toetas ühiskonda hävitavaid liikumisi, õõnestusorganisatsioone, mis tihtipeale kandsid ka näiteks Lääne-Euroopa riikides või USA-s nime USA Kommunistlik Partei, Saksamaa Kommunistlik Partei, Itaalia Kommunistlik Partei. Ja paraku küll meie enda vanemate maksurahadest rahastati teiste ühiskondade õõnestamist ja lugematuid kuritegusid. Tõsi küll, vastu meie tahtmist. Seetõttu on meil ka vastutus selle eest, järgmisel põlvkonnal, et meie vanavanemate ja vanemate maksuraha eest toimepandud kuriteod, et nende tagajärgi me peame leevendama. Sellepärast et me peame olema huvitatud ka sellest, mis Põhja-Koreas toimub ja selle riigi ja rahva päästmisest, sest meie vastu tahtmist kaasosalised on neid riike hävitatud.

Jõudes selle temaatika juurde, kes siis oli moodsa ühiskonna lammutamise programmi autor, üks autoreid, see on väga isikustatav: Herbert Marcuse, kommunistlik filosoof, kes märatses Saksamaal juba 1919. aastal noore mehena, relv käes, korraldas kommunistlikku revolutsiooni ehk püüdis inimesi tappa. Aga sellest oli vähe, ta ei jäänud revolutsiooni tulemustega rahul, et ei õnnestunud juba 1919 Saksamaad hävitada, teha seal samasugust revolutsiooni nagu Venemaal. Aga ta võttis õppust: pärast USA-sse emigreerumist, alustas selle ühiskonna õõnestamist. Temalt pärineb vihakõne mõiste, te viite ellu Marcuse kuritegelikku programmi sõnavabaduse piiramisel, vihakõne repressiivne tolerants, nagu tema seda nimetas, et sõnavabadus kehtib ainult teatud maailmavaatele, ülejäänud kuuluvad mahasurumisele, kõrvaldamisele ja likvideerimisele.

Siin saalis viiakse ellu puhtalt marksistlikku programmi praeguse koalitsiooni poolt ja praeguse peaministri poolt nende kõige tuntumate lääne ühiskonna vabaduste mahasurumisel. Aga selles õõnestusprogrammis Marcuse kirjutatud pamflettides ja õõnestusprogrammides oli loomulikult ka teemade otsimine, mis lammutaks lääne ühiskonda, sest ta leidis, et klassivõitlus ei toimi enam. Ja ta oli mõnevõrra kriitiline Nõukogude mudeli suhtes, sest lääne tööline oli jõukas, ostis autosid, elas hästi, ta ei tahtnud mingit marksistlikku revolutsiooni.

Ta otsis tüli tekitavaid teemasid. Üks tüli tekitav teema oli see, et ta sotsioloogi pilguga, filosoofi pilguga otsis rahulolematut elementi ühiskonnas. Leidis, et mõned immigrandid, näiteks nende abiga on võimalik ühiskonda lõhkuda, pahupidi keerata, neid üles ässitada selle ühiskonna vastu, kuhu nad on tulnud. Siis ta leidis, et seksuaalvähemused võiksid tüli tekitada, hakkame neid reklaamima, hakkame ühiskonnas lõputut tüli üles keerama. Ta ei olnud edukas alguses, tema edu väljendus alles Vietnami sõja ajal, siis kui USA ühiskonnas paljud mõtlesid, kuidas sõjaväest pääseda ja otsisid alternatiivi ükskõik milles. Ja siis see hetk oli ka USA kommunistidele nagu Marcusele edukas, läksid ülikoolidesse reklaamima oma marksistlikke ideid. Ka ka siis läks väga palju aega, kuni see muutus peavooluks.

Aga kes ajalugu ei tunne, viibki ellu Aleksandra Kollontai ideid, kes kahekümnendatel aastatel kuulutas sõja kodanlikule perekonnale. See kurikuulus ühiskonna hävitamise programm aastast 1848, kommunistliku partei manifest, ju kuulutas sõja kodanlikule perekonnale. Tekst oli lausa banaalne, kus ta rääkis, et proletariaadil on kaotada ainult ahelad, kodanlikud sentimentaalsed ütlused lastest ja perekonnast ja nende õrnadest suhetest, keegi ei usu neid, ja see tuleb laiali lüüa. Selline toores tekst tegelikult siis, mille järelmõjude alusel siin Eesti Vabariigi parlamendis on tehtud otsuseid ja tehakse edasi ja viiakse marksistliku psühhopaadi Marcuse programmi ellu, on kahjuks kurvalt siin. Ja paistab, et kolm aastat seda programmi viiakse ellu veel. Ärge tehke seda.”

Allikas: Riigikogu stenogrammid

Exit mobile version