Arutelu Marrakechis leppe üle: Jüri Ratase valitsust ei huvita see, millele alla kirjutatakse

Marrakechis on sõlmitud teisigi rahvusvahelisi kokkuleppeid.

Eesti riiklik poliitika näib lähtuvat sellest, et kui mingi suurem riik, riikide ühendus või rahvusvaheline organisatsioon midagi allakirjutamiseks esitab, siis sisaldab see vaid puhast tõde, milles kahelda ei tohi, ning oma nõusolek tuleb vastuvaidlematult anda.

Kolmapäevases infotunnis esitasid EKRE fraktsiooni esimees Martin Helme ja saadik Jaak Madison peaminister Jüri Ratasele mitmeid küsimusi rahvuskonservatiivide seas ärevust tekitanud ÜRO rändeleppe ehk Marrakechi pakti kohta.

Martin Helme rääkis alustuseks, et detsembri alguses toimub Marokos Marrakechis suur ÜRO üritus, kus tahetakse vastu võtta rändeteemaline deklaratsioon ning Eesti on andnud nõusoleku selles osalemiseks.

“Selle deklaratsiooni sisu on päris jõle. Esimese asjana on seal poolel leheküljel üles loetletud erinevaid ÜRO varasemaid deklaratsioone ja konventsioone, mis vähendavad ühel või teisel viisil suveräänsete riikide õigust piirata migratsiooni. Aga kui me seda dokumenti ennast vaatame, siis on seal terve rida täiesti arusamaamatuid asju alates sellest, et me peaksime andma tasuta õigusabi, haridust ja arstiabi kõigile immigrantidele, kes tulevad, nende enda keeles. Veelgi enam, me peaksime ka võtma vastu seadused, mis keelustavad vihakõne nime all immigratsiooni või immigrantide kritiseerimise. Miks Eesti sellise asjaga liitub?” küsis ta.

Peaminister Jüri Ratas vastas, et tegu olevat globaalse väljakutsega ja Eesti pidavat koos teistega lahendusi otsima. “Nüüd need konkreetsed punktid, mida teie mainisite, siis Eesti jaoks on loomulikult tähtis, et globaalse ränderaamistiku lõppdokument on õiguslikult seal mittesiduv ega sea meile kohustusi,” väitis Ratas.

Lepe sisaldab nõuet rääkida migratsioonist ainult head

“Kuigi te väidate, et see ei ole meile kohustuslik, jään ma siiski eriarvamusele, sest kõik need ÜRO dokumendid tekitavad meile vähemalt moraalse kohustuse. Ütlesite, et see on kooskõlas Eesti valitsuse seisukohtadega. Kas siis tõepoolest te ütlete meile ausalt välja meie valitsuse seisukoha, et me peame hakkama sõnavabadust piirama vihakõne paragrahvidega ehk immigratsiooni või immigrante ei tohi kritiseerida? Et Eesti valitsuse seisukohtadega on kooskõlas ka see, kui riik peab hakkama meediaettevõtetele korraldama koolitusi ja neid motiveerima kirjutama immigratsioonist viisil, mis ei ole diskrimineeriv ehk sekkuma ajakirjandusvabadusse?”  küsis Martin Helme üle.

Peaminister kordas üle, et lepe ei tekita Eestile kohustusi ja pole siduv, kuid tõi siis välja järgmise: “Kui me võtame lahti oma Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12, siis on siin ju ilusti öeldud, et kõik on seaduse ees võrdsed, kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Samuti me oleme ju sellega nõus, mida ütleb ÜRO inimõiguste ülddeklaratsioon artikkel 2 ja mida ütleb ka Euroopa Liidu põhiõiguste harta. Nii et mingisuguseid uusi nüansse, mida te toote kartuse või ohuna välja, selles 10. ja 11. detsembri Marrakechi kohtumisel Eesti kindlasti endale ei võta.”

Kohustusi ei järgnevat, aga miks on siis üldse vaja allkiri anda?

Selline vastus pani Jaak Madisoni küsima: “Teie vastustest jääb kõlama ju uus küsimus. Miks me siis peame alla kirjutama midagi, mis pole meile õiguslikult kohustuslik, kui diskrimineerimine kellegi päritolu alusel on tulenevalt meie põhiseadusest juba nagunii kaitstud? Miks me peame alla kirjutama lepingule, mis tegelikult teie sõnutsi ei tähenda mitte kui midagi, mis ei pane meile mitte ühtegi kohustust? Kas see on deklaratiivne žest lihtsalt kellegi jaoks või tühi ajaraisk minna konverentsile ja allkirjastada tähenduseta leping? Aga mingil põhjusel on järjest rohkem riike, kes ütlevad, et nad ei soovi seda allkirjastada ja keelduvad sellest kokkuleppest – nende seas paljud Euroopa riigid, samuti ka Ameerika Ühendriigid ehk siis üks juhtivaid riike ÜRO-s. Mis on teie selgitus sellele, et miks me allkirjastame leppe, mis teie jaoks mitte midagi ei tähenda?”

Peaminister Jüri Ratase vastuse kokkuvõtteks võib öelda, et ta peab Eesti kohuseks ÜRO riigina rände reguleerimise protsessidest osa võtta.

Jaak Madison võttis sama küsimuse üles ka  infotunni lõpus, küsides peaministrilt: “Kas te olete vähemalt läbi lugenud allkirjastatava ÜRO migratsioonileppe, mille Eesti allkirjastab 10. detsembril?” Peaminister vastas, et põhiseisukohtadega on ta tuttav, ja valitsus on ka andnud 22. märtsil sellele oma heakskiidu. “Selles on olemas selgemad koostööpõhimõtted ja parem koostöö rände- ja pagulasküsimustes kõikide riikidega, ja see on kahtlemata Eesti huvides. Ja ma usun, et ta loob ka parema dialoogi ja platvormi riikide vahel, sest nagu te ise teate, ega riik ei suuda üksi selles küsimuses kindlasti midagi suurt ära teha, sellist rahvusvahelist koostööd on vaja ja ÜRO on selleks hea platvorm,” lisas ta.

Kahtlevate riikide motiivid Ratast ei huvita

Täiendavas küsimuses juhtis Jaak Madison tähelepanu just riikidevahelise platvormi loomisele. “Seega te peate ebaoluliseks Ameerika Ühendriikide, Horvaatia, Austria, Poola, Ungari ja veel mõnede riikide otsust, kes on öelnud, et see lepe riivab konkreetselt nende suveräänsust, ja ei lähe kokku nende riiklike huvidega. Seega, te peate olulisemaks selle lepingu sõlmimist kui nende riikide otsust, kes on näinud selles konkreetset riivet nende suveräänsusele? Mul on tunne, et te pole ise seda algusest lõpuni läbi lugenudki, te pole sellesse süvenenud ja veel vähem olete kursis nende riikide seisukohtadega, kes on sellest leppest loobunud. On mul õigus?”

Jüri Ratase sõnul olevat Euroopa Liidu riigid töötanud selle leppe kallal ühiselt New Yorgis toimunud valitsuste vahelisel läbirääkimistel, et saavutada võimalikult suur ja arvestatav ühishuvide dokument ja lõppvariant olevat kooskõlas Euroopa Liidu soovidega.

Kuigi on juba üldteada fakt, et peaminister Jüri Ratas küsimustele vastates midagi ei ütle, selgus kogu arutelust, et tema juhitav valitsus ei hooli Marrakechi leppesse kirjutatud väidetavatest “soovitustest”, mis sisuliselt nõuavad riikide elu ümberkorraldamist immigrante hüvanguks ja Eesti ainsaks põhjenduseks on see, et peaaegu kõik teised ju kirjutavad ka alla.

“Soovituslik” rändelepe on liiga detailne, alates migrantide sulandamisest riiklikusse süsteemi kuni nendevastaste “vihakõnede” summutamiseni, et jääda mittekohustuslikuks.

Kommentaarid