ARVUSTUS: Kalle Mälbergi Melanhoolia: Loostaja lend üle hämara ajalookamara

Eesti,
- Updated

Võttes ette autori teise raamatu Melanhoolia (esimene pääsukene oli „Perävald. Maailm Omaette 2004“) , ei tahaks olla liialt karm ja annaks autorile pigem innustust, et tulevase loomingu jaoks atra seada.

Liiati pole Kalle Mälberg algaja autor ei ajakirjanduslikus ega muuski loomingulises võtmes, ta on teinud sadu lugusid meediasse, vändanud ilmatul hulgal loodusdokke ning isegi maalinud, kuid kirjanduspõllul on tegu siiski suhteliselt uue näoga.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Ja seda uue tulija meeletut pealehakkamist on tunda – kogu hingega asja juures olemist, head usku et kirjapandu võiks midagi-kedagi muuta või paremaks teha, aga ka materjali- ja mõtterohkust, mida neljanda- viienda raamatu puhul (ilma ennast kordamata) paratamatult vähem alles, eriti siis kui kirjutamine võetakse ette peale küpsekssaamist.

Lugesin Mälbergi loo läbi ja see polnud sugugi paha. Hea isegi, mulle koguni meeldis! Ehkki tekst oli ehk liialtki pikk ja tihe, lisaks põimitud veel eesti luuletajate riimidega, ning see kõik nõudis pidevat pingutamist, et edasi liikuda. Võimalik, et lugemise hasartsust vähendasid ajas haaravalt arenevate tegelasliinide ning romaanile omase harjumuspärane sündmustiku puudumine. Niisiis pidi pinget pakkuma tekst ise ja see oli täiesti olemas. Korralikult ja sõnu valides loodud, lausa lingvistiline akrobaatika või proosaline poeesia. Ükski sõna ei kordu ja lugeja saab kirjasõna eest väljakäidud aja ja raha kuhjaga tagasi. Ainult aeg-ajalt esineb kordusi ja autori mõte jookseb siis ikka ja jälle, väsimatult saatuslikkesse 1939-40ndatesse.

Tõsi teose lõpp läheb küll pisut käest. Näib nagu võtaks tekst autori üle võimust ja hakkab ennast ise produtseerima, ei allu Loostajale juhtimisele ja tekib tõeline mõtete-sõnade tulevärk. Hetkeks tundub isegi, et uus geenius ongi Eesti kirjandusse sündinud, kauaoodatud messias saabunud, suur sõnameister otseses mõttes tekkinud. Mälberg on tükati lausa lingvistikaakrobaat, proosapoeet, lauselüürik, kuid samas ka osav pahade häbistaja, kes ei hoia kokku ka sapist irooniat ja tahtlikke roppusi kui vaja (sõimata peab oskama), pasunasse äigamist, halastamatut otseütlemist, jne. Elame-näeme, mulle näib, et Mikitast – Kivisildnikust inspiratsiooni ammutanud Mälberg areneb edasi ja tulemus võib olla põnev. Stiil on Loostajal igal juhul lennukas ja kõrge, üksikute komistamistega, mis algajale loomulik, aga iga juhul suure ambitsiooniga, aplombiga, seejuures mitte madal, pigem ülev, kuid seda kõrvu mõningaste maitselibastumistega. Sõna Loostaja aga meenutas mulle millegipärast Idamaa turgudel vanasti tegutsenud Jutuvestjaid.

Üks raskus, võimalik et tarbetu, tekkis teose žanri määratlemisel. Kahtlemata on tegu ilukirjandusliku tekstiga, mitte populaarteadusliku käsitlusega ehkki erinevaid fakte ja faktikesi oli välja laotud omajagu. Ilukirjandus viiteid ei vaja, aga sellegipoolest nõudis lugemine üsna palju nii maailma kui kodumaise ajaloo tundmist ja arvan, et Melanhoolia polekski väga sobiv lugemine täiesti ajaloovõõrale persoonile. Sealhulgas oleks vaja omada pisut aimu ka Eesti kirjandus- ja kultuuriloost.

Autor paistab olevat erudeeritud ja seetõttu peab seda olema ka lugeja, vastasel korral läheks teabeallikates tuhnimine tüütuks ja pooled asjad jääksid arusaamatuks.

Kas aga tegemist on romaaniga selle traditsioonilises (eks romaani määrtaluski on sama vana ja vaieldav kui kirjanduse ajalugu) mõttes jään kahtlema. Postmodernism on pakkunud välja kõiksugu uusi võtteid teoste vormi uuendamiseks ja ilmestamiseks, olgu siis lõpu ja alguse äravahetamine või poeetilise kõnekasutuse vaheldamine dokumenditekstidega, jne. Kuid isegi romaani laiendatud ultramoodsa käsitluse mõttes on Melanhoolia näol minu meelest tegu pigem ajaloolise sõnaburleski, hüperboloidse ajaloomõtisklusega, koguni lausete ja teose pikkust arvestades autori pika ja väljapeetud sisemonoloogiga. Kuid Saatan peitub detailides ja need on Mälbergi trump, võimalik, et ka Trump, see päris ja õige McDonalds, näib talle samuti hingelähedane olevat.

Teoses on küll olemas minategelane, keegi Loostaja, kes pigem hõljub ajalooliste tegelaste kohal neid pingsalt jälgides ja väga meisterlikult ning värvikalt kirjeldades, ent ise tegevusse ei astu ei enda ega kellegi teisena. Seega on Loostaja selline kõrgelt ajaloo jälgija, kes ei saa ka midagi ära teha või muuta, ja see jätabki läbiva lootusetu ja melanhoolse alatooni. Kuid kas see tegelikult ongi päris melanhoolia a`la kurvameelsus, mis tekib? Tunne, et tahaks paotada pisarat. Mitte päris. Kurb on lugu tükati küll, kuid vahepeal ka humoorikas, satiiriliselt nauditav, hariv, trotsi tekitav, samuti tülgastav – seda eeskätt seal kirjetatud tüüpide tõttu nagu kuklalaskude maailmameistrid sm-d Maggo ja Blohhin (kumbki saatnud teise ilma 7000-10 000 inimest). Ja nii ehk oleks sobinud teosele mõni teinegi pealkiri, sest peale melanhoolia tekkis lugemisel hulk muid emotsioone.

Kõrvaltegelased, keegi Miine või Wilhelmiine ja Simeon Gottlieb alias Irvkiisu, keegi äratuntavalt siimkallaslik Goldberg, kes aeg ajalt lehekülgedele ajalookirjelduste vahele ilmuvad, ei vea aktiivseid ja romaanile omaseid jooni nagu otsene tegevus-kõne-dialoog välja, aga kohal on nad siiski kogu aeg. Ja see vast ongi Mälbergi loostamise eripära. Nii tema enda kui Loostaja, Wilhelmiine ja Gottlieb Irvkiisu Kallase pidev hõljumine olustiku kohal kogu romaani jooksul.

Rahvuskonservatiivina pakkus raamat mulle nii mõndagi. Autori aus ja otsekohene ütlemine asjadest nii nagu need olid, on väga kohane kui tahame ajalugu ausalt käsitleda, edasi puhta maniskiga riiki juhtida ja seda oma alalisest hädaorust päästa. Kõik esimese Wabariigi eliidi sigadused on hästi välja toodud ning loodetavasti ei tule nüüd ka Pätsu kuju Toompea lossi aeda. Iseäranis kui planeerijad ikka selle teose korralikult läbi loeksid. Mälberg on mõistnud ajalugu eestlasest tavainimese, maamehe eluterve talupojatarkusega nii nagu see oli ja  tänapäevalgi on, kuigi kipub kaduma. Suur tänu kilekotimeeste, tagatoasusserdajate, „kirjandusgeeniuste“, suurvaraste jne. hoiatamise ja paljastamise eest. Selles mõttes võib teost võtta kui hoiatusromaani. Ja ega olukordki 2016-17 pole tõesti palju etem kui 1939, pigem halvem ütleb autor, ja selles tuleb temaga nõustuda. Parketipoliitkas ja meedias käib samasugune peenhäälestamine nagu 1939, samas kui suuri ohte on nüüd märksa enamgi kui toona ja paraku nii Idast kui Läänest. Aga keegi ei taha neid tähele panna ja nendega tegeleda. Artur Sirgu mõrvamine ja hääletu ajastu saabumine enne ähvardavat vene okupatsiooni võib nüüdki korduda kui poliitiliste malenuppude seisu lahinguväljal hinnata.

Urmas Espenberg

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused