13.06.2019
Naistevastane vägivald.
Uued Uudised avaldavad ühe tähelepanuväärse pöördumise, mis peaks kõiki mõtlema panema – miks peavad perevägivalla tõttu kodunt lahkuma just ohvrid ja kas praegune süsteem ei tooda ohvreid juurde?
„Internetis on kõigile lugeda järgmine info, mille sügavam sisu on aga midagi hoopis muud kui naiste peksmisel parasiteerivad puukliidesed soovivad välja näidata.
Pärnu naiste tugikeskus
April 29 at 10:52 PM ·
Pärnu naiste tugikeskus on oma teenused pakkunud lähisuhtevägivalla ohvritele juba 9,5 aastat. Selle aja jooksul on meil olnud 2413 esmast klienti. See tähendab, et need on olnud naised oma nime ja näoga, kes on julenud abi otsida elule, mis on täis vägivalda. 384 naise elus on olnud vägivald niivõrd jõhker, et nemad on vajanud turvalist majutust väljaspool oma koduseinu.
Ainuüksi ühe varjupaiga abil on kodudest saadud välja kangutada 384 ema koos lastega. Super saavutus tõesti, saatan ise teeb kükitantsu nii tubli tulemuse peale. Kistakse need rasedad ja verd tilkuvad ja imetavad ja mitme lapsega emad kuhugi koiku servale, et kõikide elu oleks põrguks muudetud, laste igapäevane elu häiritud, tekitatud tohutult uusi pingekoldeid ja argiprobleeme, aga mitte midagi lahendatud.
Mis probleeme peale küüditamise saaks lahendada inimeste kodudest väljatirimisega? „Mitte ühtegi“ on õige vastus.
Mida rohkem inimesi trügib mehe ja naise probleemide vahele, seda suuremaks probleem kasvab, mitte ei vähene ega lahene. Mees ja naine on üks ihu, ei ole võimalik kahjustada meest, kahjustamata naist ja vastupidi. Idiootlik mõtteviis, et mehe ja naise suhe paraneb, kui seal on vahel hästi palju rahaahneid tädikesi, on veel masendavam kui need tädikesed ise.
Naiste varjupaikade abil toodetakse lastest noort liha sotsiaalsüsteemile, kliente haiglatele, tabletisõltlasi, pearahasid hoolekandele, pepupoisse kohtunikuhärradele ja advoonudele, süütuid tüdrukuid pangaisadele, kes oma raha nii meelsasti inimkaubanduses loputavad, kistakse perede käest kinnisvara spekulantidele, tekitatakse laenuvõlgnikke, lõplik kasusaaja härdameelsusest nõretavast süsteemist on spekulant, äritseja, sadist.
Igal inimesel on väljakujunenud sotsiaalvõrgustik, kes aitab teda rohkem, aitab tõeliselt, teab probleemi sisu ja ulatust, aga mitte ei parasiteeri kaklevate kaasade hädade peal nagu sotsiaalsüsteem, mis ei toimi mitte ohvrite, vaid süsteemis asjatavate tädide endi heaks.
„Statistika Eesti kohta ütleb, et politsei poole pöördunud lähisuhtevägivalla ohvrite arv 2010.a. oli 1200 ja 2018.a. juba 3607. Tähendab oleme riigina näidanud, et vägivalla ohvrid saavad abi ja selle usalduse kasvatamisega liikunud aasta aastalt turvalisema ja vägivallatuma elu suunas.”
Viimane lause on vale, sest nad ei saa abi mitte kelleltki, nad saavad lihtsalt sotsiaaliatädide poolt ärakasutatud, orgasmivabalt läbinätsutatud. Toodame probleeme ja toodame hästi, sest viimane lause võib näidata ka süsteemil parasiteerijate endi arvu 3x tõusu.
Eero Epner kohtus oma nõretavat paskvilli treides 20 psühholoogi, juristi, prokuröri, õpetaja, terapeudi, lastepsühholoogi ja ametnikuga, kes värvikalt kirjeldavad oma abitustundest tingitud läbipõlemisi, aga kallis Eerokene, on veel sadu Anu Aroldi sarnaseid eksperte, kohustuslikke nõustajaid, arste, kohtunikke, politseinikke, vangivalvureid, hingehõõrujaid, karmapööritajaid, puupiludes tšakraavajaid ja needuse mahavõtjaid, lembelaagrite korraldajaid ja ka tavalisi kupeldajaid ja riigi palgal sutenööre, kes läbipekstud naiste ja eriti nende katkiste perede laste arvelt igapäevast leiba teenivad, laene tasuvad ja oma väikest inimliha järgi lehkavat salabisnisit üleval peavad, kaasa arvatud need ajakirjanikud, reporterid, telestaarid, kes ajakirjanduspreemiaid ihaldavad.
Õudne kamp puuke, kellede tegevuse ainus tulem on hävitatud, lörtsitud ja avalikkuses läbinätsutatud inimelud ja kinnisvaraspekulantide kasum, kuigi nad iga hinna eest ja viimse veretilgani üritavad oma tegevust näidata humanismina, et ei peaks lõpptulemina tunnistama selle probleeme kasvatavat ja negatiivset sisu.
Mina ei ole 100 emaga vesteldes kuulnud mitte ühtegi kiitvat sõna 20 aasta vanuste 1650-eurose kuupalgaga lastekaitsjate, laste heaolu arvelt 22 000 euro suuruseid arveid väljakirjutavate rahaahnete advokaatide, korrumpeerunud kohtunike, alatute ajakirjanike kohta.
Aastal 2014 istusime me 8 emaga Stockmanni 5. korruse kohvikus Päevalehe habetunud ajakirjanikuga, kuhu 2 kripo munapead meile kõrvallauda seltsiks hiilis, aga ainus, mida ei tulnud, oli artikkel Riigiprokuratuuri lastekaitsjate Karin Kuslapi ja Ülle Laidvee peale esitatud avalduses kirjeldatud räigete kuritegude sisust, valeütluste tootjad on aga endiselt ametis ja riigi palgal.
Eero Epner on nagu ikka jätnud kirjutamata peamisest – sotsiaalsüsteemis endas vohavast vägivallast ja kuritegevusest, kõikide nende puuktantade lõputust rahahimust, kellede haardesse politseisse pöödunud naine satub. See on põhjus, miks naised ei pöördu politseisse – meie riigis ohvreid ei abistata, neid toodetakse süsteemi enda poolt.
Milline on siis lahendus ?
Kui te tõesti soovite midagi reaalset nende läbipekstud naiste jaoks teha, siis muutke naiste varjupaigad vägivallatsejate varjupaikadeks, avalike aadressidega, et kodunt lahkub koikukohale vägivallatseja nagu Austrias on, aga mitte ema lastega. Kogu see salastatud naiste varjupaikade süsteem on nii üdini vale, sest toetab fundamentaalselt vale ideoloogiat – laste kodunt väljaajamist, ilma et need süsteemis asjatavad inimesed endile üldse aru annaksid, et mida nad tegelikult teevad.
Härdameelsed tädikesed töötavad kinnisvararöövlite heaks, kes suhteprobleemides peredelt omastavad kortereid, kui lapsed emaga on pinnalt välja aetud ja isa sõltuvuste küüsis apaatseks muutunud. Seda neile ütlema minnes oled muidugi väga halb inimene, sest nemad ju tahavad ainult head, kuigi välja tuleb täpselt vastupidi – lõplik kasusaaja on kinnisvaraspekulant, olgu ta siis notari või täituri tankist.
Alates 1. juunist 2019 jäägu emad lastega koju, et nad ei peaks oma kodunt kuhugi koikuservale põgenema. Välipolitseinikena kasutage oma otsustusõigust. Lahkub vägivallatseja. Kas ta lahkub vabal tahtel või politsei saatel, tema enda valik.
Ma olen teinud kümneid ettepanekuid, et kohtusüsteem ei käperdaks pereelu, et pereelu oleks nõustajate pärusmaa, et sugulastest vanim annaks noortele nõu, sest ainuke toimiv kompromiss peres on see, millega kõik osapooled on nõustunud. Mees ja naine peavad oma suhteid ise lahendama. See ei ole riigi asi, kolmanda osapoolena igasse voodisse heita virila ja rahaahne vargaeide kujul.
Ja naised, õppige endid ise kaitsma, siis on abi alati omast käest võtta.
Ege Hirv
(Minu artikkel põhineb 100 ema väidetel, et nad pole süsteemilt abi saanud, ainult probleeme lisaks, nii et ajakirjanduse esindaja kohus on inimesi informeerida, rääkida tõtt, et tegu on räige pettusega, lõksuga, abivajajate petmisega, nende taasohvristamisega nende probleemidest elatuvate tädikeste poolt.)”