05.01.2020
Siseminister Mart Helme kagupiiril. Pilt on illustratiivne.
Ilmar Raag on ennast kõigis oma ametites näidanud Brüsseli-meelse liberaalse ühiskonnamudeli propageerijana ja ega ta tänasekski eriti muutunud pole.
Oma loos “Ilmar Raag: kuidas ma kord kartsin” hurjutab ta rahvusriigi kaitsjaid selle est, et “reaalselt ei ole nad käivitanud ühtegi poliitikat, mis tegeleks täna nähtavate eksistentsiaalsete probleemidega rahvusriigile.”
“Kus on erakorraline fond eesti keele õpetajate arvu järsuks suurendamiseks? Kus on erakorraline reconquista programm, mis peaks eestlasi ümber asustama Ida-Virumaale ja Lasnamäele?” küsib Raag. “”Käegakatsutava probleemi” asemel tegeletakse mingite seksuaalvähemustega, keda on protsentuaalselt tunduvalt vähem kui venelasi Tallinna linnavalitsuses. /…/ EKRE juhtkond sarnaneb eespool mainitud mauritaania džihadisti Hamadaga, kellele isiklik eneseteostus oli kindlasti olulisem kui usupuhtus.”
Kõigepealt jätab Raag demagoogiliselt ära märkimata, et EKRE käes on vaid kaks ministeeriumi, mille kaudu saab riigi demograafilisi arenguid kasvõi kuidagi mõjutada – rahandus- ja siseministeerium. Eesti keele õpetajate arvu suurendamise eest EKRE võitleb, kuid haridusministeerium on hoopis Keskerakonna suunata.
EKRE võitles tõsiselt eestikeelse kooli säilitamise eest Kohtla-Järvel ja jätkab võitlust eestluse eest Ida-Virumaal, kuid tänu varasematele arengutele on võitlus nüüd üle kandunud pealinna ja Harjumaale – Tallinnas on venekeelseid juba 47% ja ukrainlaste arvel see protsent aina kasvab, lisaks imbuvad sisse ka neegrid ja moslemid. Siseminister Mart Helme tegeleb aktiivselt sisserände piiramisega, kuid mõnedki ministeeriumid ei anna seejuures sageli vajalikke kooskõlastusi.
EKRE on võimul alla aasta ja tema võitlus rahvusriigi eest leiab vastuseisu väga laial rindel, alates multikultuursest presidendist ja liberaal-vasakpoolsest opositsioonist kuni venelastele toetuvate jõududeni koalitsiooni sees. Raag seda mõistagi ei arvesta, nagu ka fakti, et EKRE ministritel on pidavate rünnakute õhkkonnas lastud ikkagi väga vähe ära teha.
Mis puutub “mingitesse seksuaalvähemustesse”, siis neid on küll väike protsent, aga nad on üliagressiivsed ja seda nad ootavadki, et neid tähele ei pandaks – kui Raag on vähegi nii asjatundlik poliitvaatleja, milliseks ta iseennast peab, siis teab ta väga hästi, kuidas homoagenda on 1970. aastatest Lääne ühiskonna praktiliselt oma järelvalve alla saanud – Eestiski sundisid nad juba aastate eest Swedbanki Aadu Luukase fondilt SAPTK-le eraldatud raha tagasi küsima.
Ilmar Raag peaks teadma, kuidas poliitika käib ja kui seotud on peamise rahvuslaste erakonna EKRE käed ka valitsuses, kuid ometigi laseb ta kuulda täpselt samasugust asjatundmatut juttu nagu üks tavaline poliitikaväline inimene, kes küsib naiivselt: “EKRE on ju valitsuses, miks te siis migrante välja ei aja, maaelu korda ei tee, bürokraatiat ei taltsuta jne…”
Kogu liberaalne leer töötab hetkel rahvuslaste vastu ja igaüks, kes leiab, et rahvuskonservatiivid pole midagi ära teha suutnud, ei oska poliitilist olukorda hinnata. Seega on ka Raagi näol tegu tühise demagoogi ja Brüsseli emissariga, kes on ühinenud EKRE-vastase kisakooriga.