Dilemma: mis hetkest hakkab sooline võrdõiguslikkus ahistama turumajanduse põhimõtteid?

MaaeluMaaelu

Iga hea idee puhul on oluline, et see ei hakkaks iseendale vastu töötama või ei lööks kogu kontseptsioonile sootuks kirvest selga.

Lõunaleht kirjutab maaeluministeeriumi plaanist hakata maaelu arengukavas toetuste jagamisel eelistama naisi. Nimelt tutvustas tutvustas ministeerium hiljuti plaanitavaid maaelu arengukava muutusi ka talunikele. Suurt elevust tekitas plaan eelistada naisettevõtjaid nende investeeringutoetuste jagamisel, mis on mõeldud majandustegevuse mitmekesistamiseks maal mittepõllumajandusliku tegevuse suunas.

Maaeluministeeriumi maaelu arengu osakonna juhataja Merle Saaliste põhjendas seda järgnevalt: „Eestis tegutsevatest ettevõtjatest moodustasid naisettevõtjad 2014. aastal vaid 28 protsenti. Väikese osakaalu üks põhjuseid on asjaolu, et uuringute järgi on naistel kapitalile piiratud juurdepääs, sest naistele antakse väiksema tõenäosusega või vähem laenu kui meestele.”

Jah, naisettevõtjad ja eriti maanaised vajaksid kindlasti suuremat turgutust kui ärimaailma Suured Tõllud, eriti kui nad teevad maal midagi muud peale traditsioonilise maaharimise ja loomakasvatuse, mis ongi juba koondunud suurtootmisesse. Paraku minnakse selliste eelistamistega üsnagi libedale teele olukorras, kus võrdõigusvolinik jälgib hoolega palgavõrdsuse põhimõtteid ning soolist võrdsust seatakse igas olukorras esiplaanile. Millal astutakse naiste eelistamisel ja kaitsmisel üle õrnakese piiri, kus kannatajateks osutuvad hoopis tagaplaanile jäetud hakkajad mehed?  Kas võrdõiguslikkusega ülepingutamine kisub teisele poole kreeni?

Kas sel iga-hinna-eest-võrdsusel on üldse mõtet? Olukord on majanduslikus mõttes sama jabur kui nõue, et firmade juhatustes peab olema naisi meestega võrdselt. Aga mis siis, kui kompetentseid naisi ei jätku? Paneme IT-firma juhatusse sama firma koristaja vaid seetõttu, et ta on naine ja paneme ta otsustama asju, millest ta midagi ei jaga?

Sama on ka naiste eelistamisega toetuste jagamisel  — selle aluseks saab tegelikult olla ainult projekti otstarbekus ja elujõulisus, mitte see, et esitaja oli naine. Kui uuringute järgi antakse naistele vähem laenu kui meestele, siis tuleb Liisa Pakosta saata pankurite kallale, mitte tõsta soolist võrdsust poliitkorrektsuse võtmes kõrgemale turumajanduslikest põhimõtetest.

Rootsi juba näitas mullutalvise soopõhise lumekoristusega, et väärib Absurdistani nime. Mis aga puutub naiste eelistamisse põllumajandustoetuste saamisel, siis võiks ju kahel käel poolt olla, aitamegi ehk Eesti naisi rohkem, kuid siis olgu eelduseks see, et riik vajutab järsult pidurid mõistusevastase sooneutraalsuse juurutamisele. Sest praegu on naised ühest küljest justkui diskrimineeritud, kuid eelnimetatud hälbeideoloogia väidab, et naisi ega mehi polegi tegelikult olemas, see olla vaid mingi konstruktsioon inimeste peades.

Kommentaarid