Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Eesti 200 on sündinud, NO99 võib minna

-
15.11.2018
NO99 jääb alati meie südamesse, eriti kui kuuleme räägitavat Eesti 200-st.
© UU

NO99 satiiriprojekt “Ühtne Eesti suurkogu” lõppes poliitilises absurditeatris Eesti 200 moodustamisega, võib siin ja praegu tõdeda.

Ilmselt mäletavad palju NO99 üht parimat ja intrigeerivamat projekti, mida võeti tõsiselt, kuid mis osutus enam kui kaheksa aastat tagasi tüngaks – tänavu sooritas see reinkarnatsiooni ja kehastus Stephen Sommersi “Muumia tagasituleku” sarnaselt uueks erakonnaks Eesti 200.

Kantar Emori neljapäeval avaldatud uuringutulemused, mis näitasid “kahesajalistele” ülekünniseprotsente, tõid kartellileeris kaasa orgastilised vaimustusoiged. Üks tark inimene aga ütles selle peale: “Kuulge, see on ju NO99 poliitilise teatriprojekti finaal, mis kaheksa aastat pooleli jäi. Pole sel NO99-l mingeid majandusraskusi, nad tegid publikule veel kord tünga ja lõpetasid “Ühtse Eesti suurkogu” projekti Swissotelis Eesti 200 loomisega.”

“Ühtne Eesti suurkogu” vaimustas 2010. aastal paljusid elegantse ülesehituse ja särava puändiga. See oli NO99 poolt üles ehitatud fiktiivne poliitiline liikumine, mida suur osa ühiskonnast uskuski olevat reaalselt tekkiv erakond. 44 päeva hoiti ühiskonda pingul – kas erakond tekib või mitte? Kogu show, mis oli täiesti sarnane poliitilise partei tekkeprotsessiga, lollitas isegi mõistlikud inimesed ära, kuni võimas lõppetendus asjad paika pani.

NO99 võttis aluseks küll Keskerakonna, kuid tänasel päeval “Ühtset Eesti suurkogu” meenutades tundub kogu Eesti 200 loomise protsess väga etendusega sarnane olevat, seda nii oma absurdsuses kui ka ülepingutatuses. Teater oleks justkui ette näinud, et samasugune komöödia tuleb ka reaalsesse ellu. Tookord jäigi teater teatriks, erakonda ei sündinud, kuid nüüd tundub, et NO99 ikkagi lõpetas projekti ja teatas alles siis oma laialiminekust. Mooramees on töö teinud ja võib minna, Eesti 200 on tulnud… ja ilmselt läheb Res Publica ja Vabaerakonna teed.

Eesti 200 on telgitaguste projekt, öeldagu mida iganes. Kallas&Co võivad kiunuda palju tahes, et neil ei lubata riigiametites poliitikat teha, aga kogu see projektipartei loomine lausa kisendab igakülgsest süvariigi toetusest – kogu meedia annab neile uudisveergudel lahkelt ruumi, neid ülistatakse ja võimendatakse, seltskonnast hallidest inimestest kujundatakse säravaid tulevikutähti ja pange tähele, isegi need, kellelt uus põhimõteteta seltskond hääli korjab, peavad oma kohuseks “uut poliitilist jõudu” tervitada. Seda on ju teinud nii Kaja Kallas kui ka Jüri Ratas – see kõik on häbitult läbinähtav!

Eesti ühiskond peab ikka püstiloll olema, kui ta seda silmamoondust läbi ei näe – stsenaariumi järgi on Eesti justkui hukas või vähemalt pisut toppama jäänud ja nüüd tuleb seltskond inimesi ei-tea-kust ja Eesti lööb õitsele! Kuidagi väga põhjakorealik, kas pole? Eriti kui seltsimeeste ridades on poliitgrillis ära kõrbenud Margus Tsahkna, kelle senine karjäär kisub kogu uustulnuka maine alla. Aga selliseid õõnsaid projekte on ju varemgi olnud ja mitte ükski pole pidama jäänud ning ka Kristina Kallas lõpetab ilmselt sotside vasakpoolsete feministlike õelutsejate ridades.

Aga teatrile NO99 surmaeelne lõputunnustus – te lollitasite rahva ära 2010. aastal ja nüüd uuesti, sest etendusest “Ühtne Eesti suurkogu” sai absurdisugemetega koomiline reality-show nimega Gr…, ei, Eesti 200. Suurepärane!

UU