12.10.2020
Eesti 200 on igati äärmuspopulistlik partei.
Kui Eestis saab üldse populismist rääkida, siis selles osas tegi kõigile silmad ette Eesti 200 poliitkomissar Kristina Kallas.
Kogu Kallase jutt on copy-paste mingilt NLKP kongressilt, kus kõlavad säravad üleskutsed astuda üheskoos helge tuleviku suunas ühe ja ainsa õige partei juhtimisel. Ainult Eesti200-bolševikud on õiged, kõik teised “menševikud, esseerid, kadetid” jne on korrumpeerunud, tagurlikud ja pahad.
Tähelepanuväärne on Eesti 200 enesekiitus, et nad on ainuke erakond, kes oma programmis ütleb välja, et samasoolised paarid peavad saama abielluda. Seega on Eestis esimene homoagenda-erakond.
Kallase kõne kubises “eliidi” sõimamisest ja oma “tugeva, professionaalse, uue põlvkonna nimel tegutsev meeskonna, kes koosneb eranditult oma valdkonna spetsialistidest” kiitmisest.
Kahjuks pole neist “spetsialistidest” küll väga palju kuulda, kes oleks Eestis midagi ära teinud. Margus Tsahkna? Sorose kooli kasvandik Kallas ise (mida ta on tõsist ära teinud?)? Teisi “spetsialiste” nagu kohe ei meenugi… ju siis nad on Eestit salaja edasi viinud.
Millest siis Kallas rääkis? Agressiivsusest ja lugupidamatusest? Just Eesti 200 koosolekult läks üks väga agressiivne sakslane teise poliitilise jõu miitingu vastu lapsevankrirünnakule. Just “kahesajatajad” panid Hobujaama välja plakatid, mis solvasid sisuliselt kõiki.
“Ei julgeta rääkida inimõigustest, isikuvabadustest, erinevuste sallimisest, avatusest maailmale, humanistlikust ligimesearmastusest, rahvuslikust uhkusest – see kõik on muutunud õrnaks valusaks teemaks, mis inimesed tülli pöörab. Kuidas me ometi siia jõudsime? Kuidas meie omavaheline läbisaamine nii halvaks muutus?” küsis Kallas retooriliselt.
Kallas valetab – erinevuste sallimisest, avatusest maailma ja humanistlikust ligimesearmastusest räägitakse väga palju ja seejuures väga agressiivselt. See, et need teemad inimesi tülli ajavad, tuleb sellest, et Eesti 200 moodi äärmuspopulistid nõuavad kõige selle muutmist kohustuseks ja “eksinute” karmi karistamist, mille jaoks on neil vihakõne kriminaliseerimise nõue.
“Me ei oska enam tulevikust rääkida ega tulevikult midagi oodata. Kui tulevikust enam unistusi ei ole, siis asetub kesksele kohale olevik ja minevik. Just eilse ja tänase elu tülid kerkivad tähelepanu keskpunkti. Oma osa tegutsemisenergiast varastab mineviku üle vaidlemine,” rääkis Kallas.
Eesti 200 poliitkomissar unustab öelda, et kõik see on tema ja tema parteigenossede teene – just nemad tahavad eesti rahvalt tuleviku võtta, hävitades kõigepealt nende oleviku ja mineviku ehk rahvusriigi ja eestlaste õiguse oma kodumaal ise otsustada. “Kahesajatajate” plaanides pole ei Eesti rahvusriiki ja eestlust, on vaid globalism ja multikultuursus. Mõistagi hakkab üks väikerahvas selliste lammutusplaanide peale minevikust kinni hoidma ja olevikus oma eksistentsi eest võitlema – selleks et tulevik ikka alles jääks.
Täpsustatult – just Eesti 200 tahab ühelt rahvalt tema mineviku, ajaloo ja traditsioonid ära võtta, ning kui eestlased sellega nõus pole, tembeldatakse nad minevikus istujateks.
Populismi supernäidiseks on Kallase sõnad: “Eesti tänane olek on seisak. /…/ Tühjade kõmisevate sõnade saatel inimestele rahu ja õnne lubamine. Ja seda kõike olukorras, kus meil on tegelikult palju raha, kuid juhtidel puudub soov juhtida. On soov olla võimul ja jagada.”
Selline demagoogia on ühest küljest populism, teisalt aga ehtsaim vihakõne – mis õigusega võtab üks seltskond poliitavantüriste endale õiguse öelda, et kümned tänased poliitikud on korruptandid? Sest teisiti ei saa ju tõlgendada seda juttu, mis ütleb, et peale kamba “kahesajatajate” pole Eestis enam kedagi, kes Eestist hooliks.
Eesti 200-le võiks lisada, et “vaba, piirideta, edasipüüdliku ja uuendusmeelse, maailmale avatud Eesti” on lubanud luua ka sotsid ja reformarid, seega pole nemad ainsad.
Edasi tuleks Kristina Kallasele meelde tuletada, et seda eelnimetatud ühiskonda on uutele põlvkondadele lubanud ka Rootsi vasakvalitsus – ja nad on saanud granaadiplahvatuste Rootsi. Piirideta riiki tulid vabalt ka vennad Chérif ja Saïd Kouachi ning Hamyd Mourad, et vaba ajakirjanduse maja Charlie Hebdos sõelapõhjaks tulistada, samuti Kölni naisekäperdajad. “Maailmale avatud Eesti” on neile uus sihtriik “vabadusteks”, näiteks naisepõletuseks, mis meil juba juhtunud on. Uuendusmeelsus aga on viinud selleni, et Rootsi noorliberid arutavad otseselt insesti ja nekrofiilia seadustamise üle.
“Me oleme igasuguste vabaduste piiramise vastu, mille eesmärk ei ole tegelikult inimest kaitsta, vaid tema õigusi vähendada, teda kiusata. /…/Me seisame kindlalt selle eest, et 21. sajandi Eestis ei kiusataks taga inimesi, kes armastavad üksteist ja soovivad, et ühiskond ka seda armastust tunnistaks. Me seisame selle eest, et Eestis saaksid oma armastuse registreerida kõik paarid ja nimetada seda abieluks. See Eesti on uuendusmeelne, eestimeelne ja liberaalne,” jätkab Kallas.
Mida arvab Kallas siis sellistest vabaduste piiramisest, kus vihakõneseadustega suletakse suid, sotsiaalmeedias tulevad peale üha tugevamad piirangud, animafilmides ei tohi hindu häält valge lugeda, klassikafilmidest võetakse lõike välja, raamatuid tsenseeritakse ja nii edasi. Ja kuidas soovib Kallas armastuse olemasolu seadustesse kirjutada?
Kallas soovitab praegustel poliitikutel eest ära astuda ja lasta valitsema eesrindlased ehk nemad ise. Lihtne valija võiks mõelda talumehelikult – me oleme 30 aastat iseseisvas riigis ja alati on tulnud keegi, kes lubab, et tema on uus ja edasiviiv jõud. Oli “äraostmatud” respublikaanid, olid reformierakondlased, kes lubasid meid viie rikkaima riigi sekka viia, olid vabaerakondlased – kellegil see ei õnnestunud ja nüüd tuleb üks seltskond, kes lõpuks ära teeb? No on raske uskuda, et Tsahkna muutunud on…
Kallas rõhub kogu aeg “noorele põlvkonnale”, mis kogu seda kokkukeeratud sõnavahtu arvesse võttes tähendab üleskutset kõikidele kleidis mikkpärnitsatele ja svetagrigorjevatele, et nad saadaks rahvusriigi “n…i” ja ühineksid “kahesajatajatega”.
Kogu Kallase populistlikku nalja pole mõtet ümber jutustada. Lõpetuseks võiks pigem välja korjata momendid “keda me armastame, eesti keeles ja oma laste nimel”, “rahvuslikust uhkusest”, “eestimeelsed poliitikud” ja veel kord välja tuua Kallase sõnad:
Kallase jutus on sees üks huvitav lause: “Me ei taha enam sihitut rapsimist, ärplemist naabrite ja liitlaste suunal, mineviku külge klammerdumist, ebaviisakust, agressiivsust, vaid omadele jopedele ehitatavat Eestit.”
Ei tea, kas meedia või Kallas ise on selle lause nii sõnastanud, aga tundub, et Eesti 200 tahab “omadele jopedele ehitatavat Eestit.”
Igastahes selge on see, et 200. sünniaastapäeva Eesti riik Eesti 200 võimule pääsedes ei näeks, ja ilmselt mitte isegi 120-ndat.