Eesti Inimõiguste Keskus nõuab massijälitamist, repressioone ja sõnavabaduse piiramist

Inimõigused on universiaalsed ja neid ei tohi rakendada ideoloogia teenistusse – Kari Käsper teeb seda.

Väidetav inimõiguslane Kari Käsper on Müürilehes järjekordse ideoloogilise üllitisega hakkama saanud, nõudes totalitarismi sisseseadmist inimlikkuse sildi all. Ehk Käsperi heade kavatsustega sillutatud põrgutee…

Käsper on Põhiseadusest üles võtnud ainsa paragrahvi, mille peale kogu see sallivuslaste seltskond rõhub, heites seejuures kõrvale kõik sätted, mis puudutavad eestlust ja omariiklust. Jutt on 12. paragrahvist: „Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel.”

Pseudoinimõiguslane leiab, et see “säte on leidnud karistusseadustikus erakordselt nüri ja peaaegu rakendamatu väljenduse.” See olevat loonud fooni vihakuritegevuseks.

“Vaenu õhutamine on loonud tingimused kõigiks viimase aja suurimateks inimõiguskatastroofideks alates holokaustist kuni Rwanda genotsiidini,” väidab Käsper.

See on ikka ülimalt lihtsustatud pilt. Holocausti korraldas diktaatorlik režiim, kellele sillutas teed Weimari vabariik. Ja selles vabariigis eksisteeris väga range vihakõneseadus (natside vastu), mille Hitler demokraatlikult võimule tulles oma vaenlastega arvete klaarimiseks üle võttis.

Siit tulebki välja vihakõneseaduste nõrkus ja ebademokraatlikkus. Kui Soome vihakõneseadus Venemaal Venemaa jaoks kohandatuna maksma panna, saab Putin endale hea relva. Vihakõne mõiste saab alati ümber kirjutada ja märksõnad samuti.

Vihakõneseadus Rwanda hutudele ja Birma sõjaväelastele!

Inimõiguskatastroofideks peab olema pinnas, millelt vihakõned tekiksid – ja neid juba seadusega ei keela. Käsperi poolt ära märgitud Rwanda genotsiidis olid aluseks maaharijatest hutude ja karjapidajatest tutside ajalooline vaen maa pärast – tee või kümme vihakõneseadust, no maaprobleemi ei lahenda see kuidagi ja vaen jääb hõõguma, kuni lahvatab. Ja ta lahvatab seadustest hoolimata.

Ka Myanmari (endine Birma) rohinjade tragöödia aluseks pole vihakõned, vaid riigis valitseva režiimi poliitika. “Riigis ülipopulaarne Facebook ei raatsinud tegeleda vaenukõne eemaldamisega ega kohaliku keele kõnelejatesse investeerida ning aitas sel moel kaasa konflikti eskaleerumisele.” Kulla Käsper, see verevalamine oleks tulnud ka Facebookita, sest seda vaenu soodustas aastakümneid võimul olnud sõjaväerežiim, kes saatnuks oma ründesalgad välja ka vihakõnedeta ühiskonnas!

Käsper toob välja mõned juhtumid, kus Inimõiguste kohus olevat õigustanud seadusesätet “Väljendusvabaduse piiramine võib olla õigustatud teiste inimeste inimõiguste või avaliku korra kaitsmise eesmärgil.” Näitena toob ta süüdimõistva otsuse, milleni jõudis kohus 2004. aastal Briti Rahvuspartei liikme puhul, kes oli pannud oma aknale kaksiktornide pildi ning “islamofoobse” sõnumi. Läänes (Suurbritannias) aga tähendab ka lihtlause “Ei taha moslemeid siia!” islamofoobiat ja karistust.

Lisaks toob Käsper välja Rootsi juhtumi, kus mõisteti 2004. aastal vaenu õhutamises süüdi neli noormeest, kes levitasid ühes keskkoolis homoseksuaalsuse vastu voldikuid. EIÕK oli seisukohal, et on õigustatud sõnavabaduse piiramine teiste inimeste õiguste kaitseks, sest diskrimineerimine seksuaalse orientatsiooni alusel on sama halb kui teha seda rassi, päritolu või nahavärvi tõttu. Nii jõutakse varsti selleni, et ei tohi ka seaduserikkumiste kohta midagi öelda – ehk see solvab kurjategijat!

Loome vihakõnevastase gestaapo!

Käsper toob välja rabi Shmuel Koti solvamise näite – kuigi tema arvab, et sellest võib tulla vihkamiselaine, on reaalsus juudivihkamiseks Eestis olematu ja piirdub vaid üksikute vahejuhtumitega, mida algatavad rumalad ja närvi läinud inimesed, kelle vihje aluseks on ainult rabi riietus. Käsper aga tahab ühe juhtumi põhjal algatada stalinliku jälitus- ja ristilöömiskampaania.

Kas Käsper kujutab üldse ette, millise totalitaarse ühiskonnani me jõuame, kui inimõiguspolitsei hakkab karistama aknale pandud piltide eest ja võitlema voldikute levitamise vastu? See tuleb tohutu jälgimiste, pealekaebamiste, karistamiste ja inimeste hävitamise ühiskond – seda me näeme juba Rootsis ja Suurbritannias! Aga eks Käsper juurutas ju ka ise pealekaebamisäpi oma organisatsioonis!

Lisaks ütleb inimõigusinkvisiitor: “Analüüs tuleb teha iga vaenu õhutamise juhtumi kohta, et selgitada, kas tegemist on vaenu õhutamisega või mitte. Tuleb välja selgitada, mis on vaenu õhutaja positsioon ühiskonnas, kui kaugele vaenu õhutavad sõnumid levisid, mis kontekstis inimesed neid tajuda võisid ning milline on üldine sotsiaalne ja poliitiline kontekst, milles vaenukõne toimus.” Loome kümnete uurijatega gestaapo või NKVD, kes hakkab iga solvumise peale analüüse tegema? Mis demokraatlikust riigist me siin enam räägime?

Edasi ründab Käsper senist justiitsministrit Urmas Reinsalut, kes on õnneks vihakõneseaduse Eestis ühiskonnast eemal hoidnud.

Käsperi arvates karistatakse liiga vähe

“Probleem on selles, et Eesti karistusseadustiku paragrahvi 151 alusel saab inimese vaenukõnes süüdi mõista vaid juhul, kui vaenu õhutamisega kaasneb oht elule, tervisele või varale. Väga raske on põhjuslikult tõendada, et kellegi konkreetse tunnuse alusel vaenavad sõnad seavad ohtu kellegi teise või teiste elu, tervise või vara, ja seetõttu näitab ametlik statistika ebarealistlikult väikest menetluste arvu,” kirjutab Käsper, kes soovib tõenäoliselt rohkem ühiskondlikke ja seadusandlikke hukkamisi.

Seetõttu soovib Käsper, et vihakõne võiks olla juba see, kui keegi tunneb ennast sellest solvatuna, puudutatuna või arvab, et nii pole sünnis öelda. Just see ongi läänemaailmas meeletud nõiajahid algatanud, sest seal on solvumisnivoo madalale lastud, on sirgunud põlvkonnad solvujaid, õigusnõudlejaid ja kapriisitsejaid, kes iga asja peale kohe kaebavad.

Kui vihakõne kriminaliseeritakse, saabki alguse pealekaebamiste võidukäik, seaduse ärakasutamine arveteklaarimiseks, karistustega inimeste ruineerimine, ennekõike aga ühiskonna suukorvistamine. Eestis on seda juba näha Facebookis, kus pealekaebamistega seotud blokeeringuid saavad just rahvusmeelsed postitajad.

On ikka täiesti loomuvastane, kui sõnavabaduse piiramist ja inimeste represseerimist arvamuse väljendamise eest algatab Inimõiguste Keskus ja selle juht Kari Käsper – see tähendab, et nii loomulik asi nagu inimõigused on rakendatud vasakliberaalse ideoloogia käsutusse. Ütleb ju Käsper selle selgelt välja, kelle pihta ta suunaks vihakõneseaduse: “Poliitiline ja sotsiaalne kontekst on samas ärev: äärmuslik neonatslike sidemetega poliitiline jõud on saavutanud valimistel edu ning on saanud peavoolupoliitikute toel valitsusse.”

Allikas: Müürileht

Kommentaarid