Eesti Inimõiguste Keskuse avastus: väljendusvabadust ohustab… puudulik seadusandlus vaenukõne suhtes

Eesti,
- Updated
©Scanpix
Koos ühe laua taga: lisaks Turu-uuringute AS-i uuringujuhile Liis Grünbergile ka ideoloogilised hingesugulased ehk Eesti Inimõiguste juht Kari Käsper ja Eesti LGBT ühingu tegevjuht Kristen Rannaääre.

Eesti Inimõiguste Keskus on juba pikka aega näidanud, et elementaarsete inimõiguste kaitsmine on nende tegevuses tahaplaanile nihkunud ning esiplaanile on seatud poliitiline ja ideoloogiline propaganda – seda peegeldab ka värske nn inimõiguste aruanne.

Eesti Inimõiguste Keskuse viimast kahte aastat käsitleva inimõiguste aruande järgi on olukord Eestis inimõiguste vallas mõnevõrra paremaks läinud, ent agressiivne poliitiline retoorika ja rünnakud õigusriigi, ajakirjanduse ja erinevate vabaühenduste vastu panevad muretsema edasise pärast. (BNS)

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Juba selline käsitlus näitab, kuidas Inimõiguste Keskus seostab poliitilises elus toimuvat meelevaldselt inimõigustega. Õigusriigi kaitse on ilmselgelt poliitiline teema, inimõigused aga on isikukesksed, kuigi sõltuvad õigusriigist. Täiesti üheselt on hoomatav, keda näeb keskus väidetavate rünnakute taga.

“Oleme alates taasiseseisvumisest läbi teinud märkimisväärse arengu, aga sallimatu retoorika levik ja aina enam domineeriv arusaam, et inimõigused on vaid enamuse õigused, panevad tuleviku pärast muretsema,” lausus Inimõiguste keskuse juht ja aruande toimetaja Kari Käsper.

Käsper unustab, et “sallimatu retoorika” looja on niinimetatud sallivuslus, mis on selle mõiste sildi all juba aastaid nõudnud, et inimesed peaksid jääma nõusse kõigega, mida neile peale surutakse – nii oli kooseluseadusega, mis käis vastu väga paljudele traditsioonilisi väärtusi hindavatele inimestele, samuti pagulaskvootidega, mille kohta ühiskonnalt nõustumist isegi ei küsitud. Ja just sallivuslased tembeldasid seepeale kõik, kes selle survega ei nõustunud, “sallimatuteks”.

Inimõigused aga on universaalsed nii vähemusele kui ka enamusele – inimõiguslased kaitsevad tegelikult pigem vähemuste õigust kapriisidele, pretensioonikusele, fantaasiatele ja sageli ka perverssustele, millel pole inimõigustega mingit pistmist.

Eriti paljuütlev on moment: “Väljendusvabadust ohustavad poliitiline surve valitsuse suhtes kriitiliste ajakirjanike suhtes, puudulik seadusandlus vaenukõne suhtes ning rünnakud institutsioonide ja kodanikuühiskonna suunal.”

Väljendusvabandust ohustab “puudulik seadusandlus vaenukõne suhtes” ehk vabaduse vaenlaseks on vähene suukorvistamine – selle peale annab ikka tulla.

Aruande sõnavabaduse peatüki autor Katrin Nyman-Metcalf sõnas, et surve ajakirjanikele on murettekitav, kuna õhkkond, kus ajakirjanikud tunnevad, et peavad ennast tsenseerima, on sõnavabaduse jaoks väga ohtlik.

Nyman-Metcalf võiks välja tuua momendid, milles ajakirjanikud peavad ennast tsenseerima – kas Vilja Kiisler, Johannes Tralla, Ahto Lobjakas või Toomas Sildam on ennast kunagi tundnud ahistatuna, kuna pole saanud EKRE-t rünnata?

Samas on mitmeid valdkondi, kus ekspertide korduvalt rõhutatud soovitused pole tegudeni jõudnud. Näiteks tuleks vaadata üle… /…/ vaenukõnet puudutavad seadused /…/ kaasata rahvusvähemusi enam poliitilisse ellu.

“Vaenukõnede karmistamine” on juba vana vasakliberaalide unistus. Mis aga puutub rahvusvähemuste kaasamisse poliitilisse ellu, siis Tallinnas on juba tugevalt venekeskne linnavalitsus ja tipp-poliitikas terve hulk venemeelseid poliitikuid alates mõõdukast Mihhail Korbist ja lõpetades Kremli-meelse Yana Toomiga.

Inimõigused on kogu aeg olnud käsitletavad inimese õigusega elule, toidule, peavarjule, turvalisusele ja kaitstusele. Eesti Inimõiguste Keskuse moodi organisatsioonid suruvad sinna üha enam seksuaalseid suunitlusi, migratsiooni ja muud sellist, mis ei käi inimõiguste alla. Seega on keskusest saanud ideoloogiline institutsioon, millele riik raha anda ei tohi.

Rahvuskonservatiivist kolumnist Malle Pärn on öelnud: “Meil on juba mitu sellist eriõiguste ametit, kus tegeldakse inimõiguste sildi all ühe kindla “uue ideoloogia” propageerimisega. Isegi terve sotsiaalministeerium juba liigitub nende alla, võrdõigusvolinikust rääkimata. Ja kõik maksumaksja raha eest!”

“Suguelu ei ole inimõigus. Ebaseaduslik riigipiiri ületamine ei ole inimõigus. Massiline migratsioon ei ole inimõigus. Küll aga kuulub inimõiguste hulka võimalus turvaliselt elada oma kodumaal, oma perekonna, oma kogukonna, oma kultuuri keskel,” lisab ta.

Eesti Inimõiguste Keskus ja Kari Käsper võiks valestimõistmise vältimiseks kommenteerida seda, miks on inimõiguslaste võitlused nii hästi kooskõlas neomarksistliku Frankfurdi koolkonna printsiipidega, sealhulgas nende valikuga esindada proletariaadi asemel uusi “rõhutuid” ehk vähemusi, migrante ja naisi.

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused