10.03.2020
Eesti on kakskeelseks muutnud juba migratsioon, eriti võõrtööjõu sissevedu. Pilt on illustratiivne.
Eesti Päevalehes ütleb ekspoliitik Jüri Adams: ilma Eesti Kongressita oleks meil kakskeelne riik, ja saab sotsiaalmeedias rahvuslaselt Jüri Böhmilt vastuse: ärka üles, meil on juba kakskeelne riik.
Kui lugeda EPL-i lugu, siis näeb, et Jüri Adams on silmas pidanud seda, mis juhtunuks, kui Eesti Vabariiki ei oleks aastatud järjepidevuse alusel. Kui aga vaadata reaalsust, siis tänases Eesti Vabariigis on kakskeelsus (isegi kolmkeelsus) varjatult juba võimust võtnud. Isegi siis, kui seadustes on muu kirjas.
Selle tõestuseks on kasvõi Bolti välissuhete juhi Sandra Särava jutt, milles ta soovitab, et kui taksojuht eesti keelt ei oska ja äpp ka ei aita, siis kasutatagu kehakeelt.
Laiemas laastus aga muutuvad ülikoolid üha enam inglisekeelseteks, ja nagu Maaleht on kirjutanud, ei saa eesti rahvusest üliõpilased, kelle keeleoskus jääb keerukate erialaste mõistete jaoks nõrgaks, enam teatud loengutes käia. Ülikoolid “rahvusvahelistuvad”, olles selle mõiste alla pannud juba vaid Kolmanda maailma, sest Eesti olevat ju sama, mis Euroopa, ja eurooplasi polevat enam vaja “rahvusvahelise” mõiste alla panna.
Vene keelel on Eestis juba ammu tugev(nev) positsioon, sest venekeelne keskkond aina laieneb, Maxima müüjad ei üritagi klientidega eesti keeles suhelda, tuhandete kaupa lisanduvad ukrainlased muudavad töökeskkkonnad venekeelseks ja Ida-Virumaalt kaob eestlus kõlavate sõnade kiuste järjekindlalt.
Ettevõtjad on oma kasumisnäljas riigikeele täiesti hüljanud, pannes teenindajaks Kolmanda maailma asukad, kes ei jaga õieti inglise keeltki (Haabersti Prisma, Bolt) või venekeelsed endisest Nõukogude Liidust tulijad – ja neil jääb õigust ülegi, sealhulgas nõuda riigilt võõrtööjõu sisseveo leevendamist.
Eesti keel on endiselt riigikeel, kuid kakskeelsus on reaalsus, sest riigikeel taandub osades valdkondades inglise, teistes vene keele ees.
Seega langeb ära Adamsi üks arvamus: kui poleks olnud Eesti Kongressi, oleks Eesti mingis vormis ametlikult kakskeelne, isegi kui vene keel ei oleks teiseks riigikeeleks.
Sama võib öelda ka teise arvamuse kohta: puuduks suurearvuline mittekodanike hulk, sest kõik Eestis elanud inimesed, rahvusest ja päritolust sõltumata, oleks saanud Eesti kodakondsuse. Mittekodanike osas tuleb nõustuda, kuid kodakondsust (esialgu elamisluba) pakutakse varjatult juba kõigile, rahvusest ja päritolust sõltumata.
Kaheldavaks jääb väide, et eestlaste väljaränne teistele maadele töö ja paremate palgatingimuste leidmiseks oleks praegusest palju suurem – juba praegune on demograafilise olukorra eestlaste kahjuks paigast löönud.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et Eesti Kongress ehk lõi tõesti olukorra, kus Jüri Adamsi negatiivne stsenaarium ei rakendunud, kuid see jõudis meieni teist teed pidi, varjatumalt ja nõrgemana, kuid siiski – reaalsuses süveneb Eestis kakskeelsus.