27.09.2021
“Euroopalik” integratsioon lõpeb üldjuhul nii.
Liberaalsete valitsuste juhtimise all Eestis tehtav lõimimispoliitika on suuresti Potjomkini küla ehitamine, mis reaalseid tulemusi ei anna, ja viib lõpptulemusena ikkagi vastuolulise ja lõhestunud multikultiühiskonna tekkeni. Nagu see on juhtunud kogu Lääne-Euroopas.
BNS vahendab: Siseministeerium otsib väljaspool Tallinna elavate kolmandate riikide kodanike koolitus- ja mentorprogrammile eestvedajat.
Taotlusvooru eesmärk on tõsta kolmandate riikide kodanike osalust Eesti kultuuri- ja spordielus, et toetada seeläbi nende kohanemist ja edasist lõimumist. Ühine spordiharrastus või kultuurisündmustel osalemine aitab kaasa erineva kultuurilise taustaga inimeste vaheliste kontaktide tekkimisele. Lisaks soodustavad ühised tegevused vastuvõtva ühiskonna käitumisreeglite ja tavade mõistmist, osalemist kultuuridevahelises dialoogis, isikliku kogemuse saamist enamusrahvuse esindajatega suhtlemisel, sotsiaalsete võrgustike arendamist ning vaba aja sisustamist.
Nagu näha, korraldab nn lõimumist just riik – ehk siis viib ta käsipidi kokku kohalikud ja “lõimujad”, et tekiks “erineva kultuurilise taustaga inimeste vahelised kontaktid”. Selline asi üldjuhul ei toimi, lõimumine töötab siis, kui mõlemad pooled sellest huvitatud – ja Eestis ei ole, sest siin on juba pikka aega olnud eesti-vene paralleelühiskonnad, millele ehitatakse nüüd külge inglisekeelset, nagu selgub Tallinna linnavalitsuse inglisekeelse portaali loomise projektist.
Enamikus maades on probleemiks just võõrad, kes ei soovigi lõimuda – kui paljud Tallinna neegrid näiteks räägivad eesti keeles? Seda ei soovi suuresti enam ka venelased – Tallinnas on juba keskkond, kus saab täiesti eesti keeleta hakkama ning üha lisanduvad ukrainlased tugevdavad seda, sest neil on juba venekeelne töökeskkond.
Igal juhul ei toeta selline projekt eesti keele levikut ja selle positsiooni tugevnemist. On väheusutav, et spordirajal kohtujad eesti keeles rääkima hakkavad – eesti noored räägivad võõrastega pigem inglise keeles, mis on juba suhtluskeelena kinnistunud.
Teine kahtlusi tekitav moment seisneb selles, et kui paljud sisserändajatest spordiga tegelevad või kultuurist huvituvad. Aafriklased sõidavad pigem ringi Bolti-Wolti toidukastiga ja moslemist araablane tõenäoliselt Kumu feministlikule näitusele ei lähe.
See projekt eirab täiesti tõsiasja, et sisserändajad ei tule siia spordi- ja kultuurielus osalema – nad tulevad kas tööle või õppima, ühiskonna elus hakkavad nad osalema siis, kui nad on siiajääjad. Aga seda ei tohiks küll eesmärgiks seada, sest multikultuurset ühiksonda pole küll Eesti riigile vaja.
On inimesed, kes tulevad mujalt ja seovad elu Eestiga – aga nemad kujundavad ise oma spordi- ja kultuuritarbimist. Siseministeeriumi algatus tähendab pigem katset korraldada näiteks Eesti-Nigeeria maavõistlusi, süüria tantsude või bengali toitude tuvustamise üritusi.
Läänelike lõimumisprojektide nõrk koht on see, et nad on ideoloogilised – ehk siis on vasakliberaalne Lääs otsustanud, et migratsioon olevat hea ja kasulik, ning kõik nende projektid on suunatud selle tõestamisele, mitte reaalsele lõimumisele. Seda tõestab ka fakt, et taotlusvooru eelarve on 200 000 eurot, millest 75 protsenti rahastatakse varjupaiga-, rände- ja integratsioonifondist ning 25 protsenti riigieelarvest.
Eestil on oma kogemus siinse 300 000 muukeelse elanike grupiga, kes leiab siiamaani, et 22. september on vabastamise, mitte vastupanuvõitluse päev.