Eesti meedia on Hans H. Luige arvamusest hoolimata haledalt audis

ERR-i Ringvaade on propagandasaade, kus näeb nii transsoolisi kui ka kuuleb rändepakti “parimate” kohtade ettelugemist.

Eesti peavoolumeedia ei tunnistaks kunagi, et ta teeb kehva, kallutatud, tellitud ja ideoloogilist tööd – aga ometi see nii on, ja seda hoolimata “meediamoguli” heakskiidust.

Hans H. Luik leiab ERR-is, et meedia on sisu mõttes praegu paremas seisus kui eales varem, sest konkurents uuriva ajakirjanduse taseme hoidmiseks toimib. Tegelikult pole mingit konkurentsi ollagi – kõik on ühtlaselt liberaalset ja vasakpoolset maailmavaadet järgiv, ja pealegi võimutruu. Otseselt väljaannete vaheline on, kuid mitte tasemelt.

Mõnes mõttes võib Luigega siiski nõustuda – ühiskonna kitsaskohti uuriv ajakirjanike seltskond (näiteks Pealtnägija) on päris hea. Uuritakse välja mõnigi korruptsioonihõnguline asi, kuid suurte asjade puhul, nagu VEB Fond ja Danske rahapesu, kus avalikustamist segab võimu ringkaitse, jäävad hambad hammustamiseks lühikeseks ja tahe sellest üle olla nõrgaks.

Küll aga on täiesti allpool arvestust poliitilist analüüsi tegev ajakirjandus. Eriti ideoloogiliselt kallutatud on Postimees, aga ka ERR. “ERR-i uuriv ajakirjandus on mulle pärast Anvar Samosti tööleasumist seal väga positiivselt silma jäänud. Ma enne ei jälginud teie portaali, nüüd jälgin,” tõi Luik eraldi esile. No muigama ajab “meediamoguli” selline vähenõudlikkus…

Kas Hans H. Luik ei soovi tõesti objektiivset kajastust, mis vaatleks sündmusi neutraalselt? ERR on täielikult kaasa läinud globalismimeelse lärmilöömisega, kus Trumpist, Brexitist, Ungarist, Itaaliast, Poolast ja EKRE-st tuleb ainult halvasti kirjutada!

Üheski Eesti meediakanalis pole käsitletud seda, mida on Trump suutnud USA majanduses ära teha. On ilmselge, et USA president on midagi paremaks teinud, Ameerika majanduslikule edule on viidanud mitmed sõltumatud meediakanalid ja sellest räägib ka loogiline mõtlemine – kui Trump oleks midagi põhjalikult nässu keeranud, poleks ta enam võimul. Kõik tema kallal norimised puudutavad täielikult mingeid isiklikku laadi äpardusi või valearvestusi, kuid riigil tundub hästi minevat.

Sama võiks öelda ka Brexiti kohta – ilmselgelt on Euroopa Liidust eemaldumises mingid tugevad majandusstiimulid, muidu oleks Briti majandusmaailm protsessi oma rahadega tagasi keeranud, aga nad pole seda teinud. Hädas on ehk ainult globalistliku haardega ja vabakaubandust nautiv majandussektor. Jällegi – ei mingit sõltumatut analüüsi sellest, mida head võiks EL-ist eemaldumine brittide mõningatele majandusharudele anda. Selle asemel kujutatakse Brexiti-järgset Suurbritanniat ette mahajäänud tühermaana, kus hulguvad üksikud jahti pidavad keldid.

Saates “Välisilm” oli saatejuht Johannes Tralla kutsunud Itaalia majandusest rääkima John Caboti ülikooli professor Federigo Argentieri, kes on juba praeguse valitsuse loomise hetkest ennast näidanud selle vastasena. Millist muud juttu  peale “Itaalia on hukas” ja “Salvini on Putini agent” saabki oodata, kui teistpidi mõtlejatele sõna ei anta?

Isegi Samosti osavõtuga saated pole mingi erand, sest neist kumab välja osalejate võimutruudus. Jah, nad võivad rääkida ka kriitiliselt, aga kinni peetakse ikkagi riiklikust ideoloogiasuunitlusest. Näiteks erakondade populaarsuseuuringute kommenteerimisel jälgitakse rangelt, kelle edu on vaja esile tõsta ja kelle langusnumbrite üle rõõmu tunda.

“Ajakirjanikud Toomas Sildam ja Anvar Samostit asendanud Huko Aaspõllu arutasid Vikerraadio saates “Samost ja Sildam” Eestis valitsuskriisi tekitanud ÜRO ränderaamistiku teema üle. Ajakirjanikud ütlesid, et valitsus on ÜRO ränderaamistikuga liitumise sisuliselt märtsikuus heaks kiitnud,” kirjutab ERR.

Ajakirjanikud kujundavad ju selles näites otseselt ühiskonna arvamust, arvestamata isegi, et see valitsus on hetkeks just samas küsimuses lõhki – olukorras, kus terve poliitikamaastik vaidleb teema üle, panevad nemad omatahtsi punktid paika!

Eesti meediamaastikut ei saa mingil moel pidada sõltumatuks, objektiivsest ja erapooletuks – kajastus peab jätma inimesele endale ruumi otsustamiseks, meie peavoolumeedia aga raiub oma seisukoha suure haamriga lugeja-kuulaja mõistusesse, eraldades selgelt “head” “pahadest”! Kas nõudlus objektiivse ajakirjanduse järele on tõesti kadunud? Igal juhul on suur osa traditsioonilisi ajakirjanduse funktsioone üle läinud sotsiaalmeediale – poliitikud ei anna enam intervjuusid, vaid postitavad Facebooki.

UU

Kommentaarid