Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Eesti Pagulasabi lood siin elavatest pagulastest tunduvad läägete väljamõeldistena

-
30.09.2019
Kui noored süürlannad usuvad, et sellistena õnnestub neil Euroopas ühiskonda sulanduda, siis tuleb neil pettuda, nagu ka sel müstilisel Pagulasabi süürlannal. Pilt on illustratiivne.
© AFP/Scanpix

Need ajakirjanikud, kes söödavad ühiskonnale ette luiskelugusid, võiksid ikkagi õppida, kuidas seda usutavamalt teha.

Üks oluline põrumine oli Mary Jordanil oma ründamisloos – ta väitis, et “ekreiidid” ütlesid talle: “Go home, foreigner!” Esiteks on väheusutav, et “pahad rassistid” ründaks telefonitsi inglise keeles rääkivat valget naist, samas kui linn on täis neegreid; teiseks, – nad ei kasutaks välismaalasi vihates nendega suhtlemiseks võõrkeelt; ja kolmandaks, sõna “foreigner” on üldse eestlaste inglise keele sõnavaras vähekasutatav, eriti veel põlglikus võtmes.

Sama rida on korranud Delfi oma loos “Tallinnas elav teismeline süürlanna | Tuli üks mees, ütles: “Me ei taha teid siia, minge ära.” Taas algab lugu traditsioonilise selgitusega: “Noore heaolu nimel ei kasutata loos tema päris nime.”

Kas see tüdruk jääbki oma tragöödiat ja unistusi vaid meedia kaudu vahendama? Kunagi peaks ta seda ju ka oma uutele sõpradele rääkima ja oma nime all. Anonüümsed allikad, mida Delfi oma multikultuursus-lugudes kasutab (näiteks Iraani ärimees, kes kavatseb Eestist ära minna), panevad enamikku inimesi nende lugude tõelisuses kahtlema.

Süüria tüdruk kaebab selle üle, et eesti keel olevat raske. Samas aga tundub ta Delfis loos hästi aru saavat, et inimesed räägivad nende riietusest ja sellest, kes nad on.

“Aga kui nad meid näiteks bussis vahivad, siis on ka neid, kes vaatavad meid halvasti. Ükskord käisime mere ääres ja tuli üks mees. Ta naeris ja ütles: “Me ei taha teid siia, minge ära.” Et miks me oleme Eestis. Teinekord sõitsime õega bussis. Tulid üks naine ja mees. Mees tuli meie kõrvale ja rääkis meist. Ütles naisele, et vaata, need on pagulased, nad ei oska eesti keelt. Vaata, kuidas nad riides on ja millised nad välja näevad. Lõputu vaata-vaata-vaata.”

Üks mees olevat naerdes öelnud: “Me ei taha teid siia, minge ära.” See tundub taas väljamõeldisena – kurjad inimesed solvaks otseselt, lihtsalt vastumeelsust tundvad aga ei ütleks nii tüdrukule, kes ilmselt ise siia ei tulnud ja oma elu siin ei korralda. Jutt tundub kuidagi tehislik, nagu Mary Jordani “foreigner”. Tavalised eesti inimesed nii ei käitu: põlgus kas paisatakse välja või ollakse vait, kuid näägutama ei minda, eriti veel naerdes.

“Ma arvan, et eestlased märkavad hidžabi, sest seda Eestis pole ja see on erinev. Aga on ka inimesi, kes ei vaata halvasti. Nad küsivad hoopis, mis see on ja miks me seda kanname,” räägib noor süürlanna. Aga tõepoolest, miks ta seda kannab, kui “Muidugi tahan ma elada Eestis. Ma ei taha minna järgmisse kohta. /…/  Aga ma tahan leida Eestis sõpru. Kui mu eesti keel läheb paremaks ja ma elan Eestis pikalt, siis tulevad ka sõbrad ja rahulik elu.”?

Miks kanda Eestis ja veel koolis ning mujal avalikus ruumis hidžabi, mis on kinnine võõramaine riietus? Kui tüdrukud tahavad sõpru leida, siis ei maksa ennast eristada, vaid olla uute sõprade moodi. Meile mitteomase riietusega just süvendatakse eraldatust. Eestlased ei kõnni rahvariietes päevast päeva ringi – ka süürlastel võiks olla aeg ja koht oma riiete jaoks.

Noor süürlanna aga ei kavatsegi vähemalt riietuse osas Eesti ühiskonda lõimuda. Üks Prantsuse alžeerlanna jäi mäletatavasti kodakondsuse üleandmise tseremoonial Lyonis sellest kohe ka ilma, sest keeldus meestega kätlemast – talle öeldi ära, sest ta polnud integreerunud.

Eriline on kogu loo juures ka see, et tüdruk tahab minna edasi hambaarstiks õppima, õde aga keeli omandama. Tüdrukud tunduvadki keeltele üliandekad olevat. See tundubki võlts, kuidagi nõukogulik olevat, kus kõik tahtsid kosmonautideks saada – kas Eestisse tulevadki ainult inimesed, kes tahaksid tippu tõusta? Mitte et see vale oleks, aga kas süürlased lihtsalt rahulikust pereelust ei unistagi?

Kogu lugu on kokku kirjutatud sellises kontekstis, nagu kirjutati nõukaajal kirja Iljitšile. Aga kuna tegu on Eesti Pagulasabi üllitisega, siis ei imesta.

Esimene reegel selliste juttude puhul võiks olla – mistahes pagulasloos ei pea olema esikohal eestlaste “ksenofoobia” ja “rassismi” rõhutamine, seda enam, et meile ei antud kunagi vähimalgi määral võimalust pagulased ise “avastada”. Kogu pagulasteema on algusest peale sunduslik ja pähemääritav. Katsugu nende lugude loojad kordki välja jätta konflikt sisserändjate ja põlisrahva vahel.

Ja lõpetuseks – tüdruk tuli Süüria pommide alt, viibis pikka aega Türgis, kus neid ka ilmselt heal meelel vastu ei võetud, ja tõeline tragöödia algas alles Eestis, kui üks mees ütles (ja veel naeratades ja ilmselt inglise keeles): “Me ei taha teid siia!” Kogu see lugu tundub kuidagi “sallivuslik”…

UU