Eesti presidendi ja Rooma paavsti ühiste seisukohtade kohta on Raamatute Raamatus hea mõiste – selleks on variserlikkus

President Kaljulaidi kohtumisel Rooma paavstiga kõlasid mõlema suust variserlikud seisukohad, mis ei arvesta reaalsusega ega ole seetõttu ka tõsiseltvõetavad.

“Ja meil oli ka täna temaga – nii nagu ka eelmine kord, kui ta Tallinnas viibis – pikem jutuajamine ja arutelu sellest, et tihtipeale need inimesed, kes esitavad rassistlikke, misogüünseid, teiste religioonide suhtes tõrjuvaid seisukohti, on teistpidi väga suured kristlased – see teeb paavstile muret ja see tegi talle ka täna muret.” rääkis president Kaljulaid.

Just kristlastel on põhjust olla näiteks moslemite vastu tõrjuvad ja mitte teist põske ette keerata. Lähis-Ida sõdades, eriti Iraagis ja Süürias, on nende vastu suunatud hävitustöö omandanud genotsiidi mõõtmed, ja seda just usu pinnal. Kristlus on sealmail sisuliselt hävitamise serval.

Süüria ja Liibanoni evangeelsete ja protestantlike uskkondade ühisavalduses 2014. aasta septembris otsustati “välja kuulutada erakorraline seisukord, et säilitada seda, mis on alles kristlikust ja mõõdukast mittekristlikust kogukonnast idas, ning ennetada selle täielikku hävingut.”

Leedu nimetas esimese Euroopa Liidu riigina Lähis-Ida kristlaste tagakiusamist genotsiidiks ja kutsus juba 2015. aastal rahvusvahelist üldsust üles tegutsema. Leedu parlament võttis ülekaaluka enamusega vastu sellekohase resolutsiooni.

Võib ju rääkida ka 120 000 Rootsi põgenenud Süüria kristlase avaldusest selle kohta, kuidas need, kes neid kodumaal taga kiusasid, on migrantidena jõudnud nende uuele kodumaale. Või islamistide tapatööst Sri Lanka kirikutes. Või sellest, kuidas Euroopas võetakse maha kristlikke sümboleid ja jäetakse ära kristliku taustaga tähtpäevi, et mitte anda moslemitele põhjust tigetseda. Kõik see kokku on karjuv näide sellest, kuidas kristlus on ülemaailmselt alla surutav – seda ka ateistide poolt, nagu seda on ka president Kaljulaid.

Rooma paavsti ja Eesti presidendi mure kõlab küll õilsal toonil, kuid on seejuures üdini variserlik, sest on murelik ainult sõnades ega arvesta reaalsusega – kristlus on paljude sajandite järel taas tugeva löögi all ja usklikel pole mingit põhjust olla mittetõrjuv oma vaenajate suhtes. Ajada süü ebasõbralikkuses paljukannatanud kristlaste kaela on ebaõiglane.

Mis aga puutub rassistlikesse ja misogüünsetesse seisukohtadesse, siis teab Kaljulaid oma kodumaa taustal väga hästi, et need on ainult sildid, mida vasakliberaalid kleebivad külge oma poliitilistele oponentidele.