Eesti rahvaarv suureneb, kuid rahvusriigina pole põhjust hõisata

Eesti,
- Updated
©Teet Malsroos/Õhtuleht
Eesti vajab naasvaid kalevipoegi, mitte lahkujaid; siia tulevad võõrad aga peavad olema vaid need, kelleta me hakkama ei saa.

Praeguste rahvastikumuutuste põhjal võib tõdeda, et Eesti rahvaarv küll suureneb, kuid eestlaste (ja kodanike) osatähtsus rändekontekstis väheneb.

“Esialgsetel andmetel oli 2019. aasta 1. jaanuaril Eesti rahvaarv 1 323 820, mis on 4690 inimese võrra suurem kui aasta varem samal ajal,” teatab statistikaamet – 2018. aastal Eestisse elama 13 030 ja välismaale lahkus 6940 inimest, rändesaldo oli seega 6090 inimest. Tasub teada, et neist andmetest jäävad välja Kolmandatest riikidest tulnud võõrtöölised, kes ei pea oma elukohta registreerima – neid on mullu umbes 22 000 inimest.

Siseministeeriumi andmetel registreeriti 2018. aastal sünde ehk käidi nime panemas 14 270 lapsele, mis tähendab kuueprotsendilist tõusu. 2018. aastal suri statistikaameti andmetel 15 670 inimest, seega on loomulik iive ikkagi negatiivne ja rahvastikumuutusi määravad rändeprotsessid.

“Varasemate aastate põhjal võib oodata, et sisserändajatest umbes pooled on tagasi pöörduvad Eesti kodanikud ning väljarändajate hulgas on neid umbes kaks kolmandikku. Eeldades, et see proportsioon ei ole muutunud ka 2018. aastal, võib mullune rändesaldo sisaldada umbes 2000 tagasipöörduvat Eesti kodanikku ja 4000 teistest riikidest pärit sisserännanut,” kirjutab Postimehe lisa “Meie Eesti”.

Ehk siis – koju pöördus 6515 Eesti kodanikku (13 030-st pool), lahkus aga 4626 (kaks kolmandikku 6940-st lahkujast), seega saime tagasi 6515 – 4626 = 1889 Eesti kodanikku. Samas iga lisandus 6515 ja lahkus 2313 võõrast, mis tähendab, et 1889 naasja puhul saime juurde 4202 mittekodanikust sisserändajat, mis tähendab ka eestlaste osa tuntavat vähenemist rahvastiku üldarvus (võõraid tuli 2313 täiendavalt juurde). Lõppjäreldus on, et Eesti rahvaarv kasvab võõraste sisserändest, mis on rahvusriigile ohtlik.

“Iga-aastase paarituhandelise sisserände ülekaalu puhul hakkaks eestlaste suhtarv rahvastikus aegamööda vähenema. 21. sajandi lõpul moodustaksid eestlased kogurahvastikust vaid 64–65 protsenti,” kirjutab Meie Eesti.

Samas on andmed, et sisse- ja väljarände tasakaal hoiaks rahvusriiki: “Nullsaldo puhul võib jätkuda rahvusrühmade suhte aeglane nihkumine eestlaste kasuks. Sajandi keskpaigas võib eestlaste osatähtsus olla suurenenud 73 protsendini ning sajandi lõpul moodustaksid eestlased kogurahvastikust 77–78 protsenti. Selle muutuse aluseks on eestlaste ja teiste rahvuste sündimustaseme varem kinnitust leidnud 10-protsendiline erinevus,” ütleb järeldus.

2015. aastal oli mitte-eesti kodakondsusega isikute rändesaldo 3324, 2016. aastal 3042 ja 2017. aastal 4723. Kui mitte-eestlaste sisseränne jätkuks pikemat aega praeguses mahus, hakkaks eestlaste osakaal rahvastikus langema topelt kiiremini kui inimarengu aruande suurima, kahetuhandese rändesaldoga stsenaarium ette nägi. Tasakaalupunkt, kus sisserände ülekaal ei muudaks eestlaste ja teistest rahvustest eestimaalaste proportsiooni, leiti paiknevat aastas 1000 inimeseni küündiva rändesaldo läheduses.

“Eesti keelt emakeelena rääkivate inimeste osakaalu muutumine rahvastikus peaks olema iga rändekvoodi või sisserände teemalise debati lahutamatu osa,” leiab Postimees. Sellega ei saa mitte nõustuda, kuid sama ei saa teha väitega: “Selgus, et kõik rahvastiku alusprotsesse iseloomustavad arvud suurenesid, ühtlasi kasvas ka Eesti rahvaarv” – eestlaste osatähtsus ju vähenes. Rääkimata sellest, mida tähendab peamiselt slaavi päritolu tööliste toomine riiki, kus on tugev venekeelne keskkond.

Allikad: Postimees, statistikaamet

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused